vahel ka varem. Lisaks õietolmule, nektarile ja niinimetatud lehemeele kannavad korjemesilased tarru ka lehetäide magusat eritist. Mesilasel on olemas astlaaparaat, mille kasutamine inimese vastu lõpeb mesilase jaoks surmaga. Astla nõelamisharjaste otsas asuvad kidad ei võimalda astelt inimese või mõne muu püsisoojase nahast välja tõmmata. Seega järgneb kogu astlaaparaadi murdumine, mille tagajärjel saab mesilane surma. Kuid kui ta nõelab mõnda teist mesilast või herilast, saab ta oma astla kerge vaevata kätte. Meemesilasel on looduses palju vaenlasi. Näiteks lendavad mesilaste tarru vapsikud ning ähvardavad lennult naasvaid mesilasi. Vapsikud ründavad mesilast , püüavad ta kinni ja veavad putuka oma tarru, kus nad ta ära söövad. Teiseks herilase vaenlaseks on keskmise suurusega herilane, kes püüab mesilasi nektari pärast või viib kinnipüütud mesilase oma pessa vakladele söögiks.
ehitama. Korjele hakkab ta lendama 15.-20. elupäevast alates, vahel ka varem. Astel Mesilasel on olemas astlaaparaat, mille kasutamine inimese vastu lõpeb mesilase jaoks surmaga. Astla nõelamisharjaste otsas asuvad kidad ei võimalda astelt inimese või mõne muu püsisoojase nahast välja tõmmata. Seega järgneb kogu astlaaparaadi murdumine, mille tagajärjel saab mesilane surma. Kuid kui ta nõelab mõnda teist mesilast või herilast, saab ta oma astla kerge vaevata kätte. Liigid Mesilasi on neli liiki: 1. Hiidmesilane (Apis dorasata) elavad Aasia troopilistes metsades. 2. Kääbusmesilane (Apis florea) elavad samuti Aasia troopilistes metsades. 3. India mesilane (Apis indiaca ehk Apis cerana) on suurema levialaga. 4. Meemesilane (Apis mellifera) on arvatavasti arenenud Aafrikas Aasiast tulnud eellasest ja levinud sealt Euroopasse.
Herilaseviu on nime saanud oma põhiliste saakobjektide - herilaste - järgi. Sealjuures ei toitu ta mitte niivõrd valmikutest, kuivõrd vastsetest; on ju viimased ka tunduvalt mahlakamad ja toitvamad ning pealeselle ei oma nad tülikat torkivat astelt. Viu otsib pesi valmikuid jälgides ja jälitades. Selleks on ta suurepäraselt ära õppinud maal kiire jooksmise; enamik röövlinde on maa peal küllaltki kohmakad. Ta võib herilast jälgida nii lennates, kui ka põõsaste vahel joostes, kuni pesani jõuab. Pesa kraabib ta oma lamedate küüntega maast suhteliselt kiiresti välja ja seejärel võib maiustamine alata. Et aga herilased selle peale sugugi hästi ei vaata ja koguni teda rünnata püüavad, on tal silmade kaitseks välja kujunenud tugev peast eemalehoidvate sulgede kogum; keha kaitseb lind seda pidevalt raputades ja tiibadega veheldes.
annaabi.ee 
