Veel mitu aastat pärast suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati kord nädalas lossis, kuhu ta oma vaba talukoha peale pandud maksu võiga ja munadega tasus. Ta ei unustanud kunagi küsida kas Villu ikka elab. Kümme aastat vastati talle, et jah vang on veel elus. Aga ühel päeval vastati talle, et Villu on surnud. Mai puhkes nutma ja nõudis Villu surnukeha omale. Selleaegne komtuur, kes oli juba kolmas peale surnud Heriket oli hea südamega ja andis Villu surnukeha lahkelt Maiele. Ta pani Villu õlgede peale, silitas ta nägu ja rääkis omaette, et kuidas sa võisid nii mõelda, et ma sind põlgan ja teda armastan, ma ei põlanud ju sind, aga ma ei tahtnud, et sa minu pärast oma kallist elu raiskaks. Sa surid mind põlates.
võiga ja munadega tasus. Ta ei unustanud millalgi sõjameestelt ja sulastelt küsida, kas igavene vang Villu veel elab? Kümne aasta jooksul sai ta ikka 227 vastuseks, et vang veel elus on, ja igakord läks siis lollaka tüdruku nägu rõõmsaks. Ühel päeval öeldi talle, et Villu olevat surnud. Mai puhkes suure häälega nutma ja tõttas surnud vangi keha endale paluma. Selleaegne komtuur -- see oli juba kolmas pärast ammu surnud Heriket -- oli hea südamega mees ja käskis lollaka vanatüdruku palvet täita. Vangi surnukeha tõmmati august välja ja pandi Maie ree peale. Vaevalt oleks keegi neid rohelise ja musta nahaga kaetud luid endise sepa Villu riismeteks tunnistanud! Mai ei olnud silmapilkugi kahevahel. Ta peitis surnukeha pehmete õlgede peale, paitas tänades komtuuri põlvi ja sõitis kõdu poole. Teel võttis ta kätte surnu näolt, silitas teda õrnalt, naeratas kurblikult ja ümises:
annaabi.ee 
