Tartu Ülikool Usuteaduskond Hereetilised õpetused ning nende mõju kristluse arengule antiik- ja varakeskajal Greta Vaus Referaat Tartu 2009 Et jõuda üldse mingisuguste õpetusteni, siis nii õigete kui valeõpetusteni, tuleks alustada meie esimestest teadaolevatest suurtest mõtlejatest. Tsiteeriks siin vanakreeka filosoofi Platoni (surnud 347 eKr) dialoogist ,,Pidusöök"
tulemusena esile neli suurt gruppi. 1. Autonoomiat taotlejad on inimesed inimesed, kes muutuvad mõtlemises iseseisvateks, lõpetades kas sekularismis või usulises mõttes hereesias. Neid iseloomustab vähene tekstikesksus. 2. Paradiisist väljajäetud, keda iseloomustab sügav kiindumus oma usulisse traditsiooni ja väga kõrged lootused selle suhtes. Tekib pigem kesk- ja vanemas eas. Tulemuseks on sekularism, erareligioon, hereetilised otsingud, kuid kindlasti mitte liitumine uue usulise traditsiooniga. 3. Uue tähenduse leidjad, kes elavad läbi sügava taaspöördumise kogemuse. Omandavad isiklikul usulise kogemusel rajaneva tekstikeskse ja põhimõttekindla usu. 4. Eluaegsed otsijad, kes vahetavad korduvalt usulisi traditsioone ja praktikaid kogu elu jooksul korduvalt. Nad on avatud kogemusele ja omavad kõrget subjektiivse heaolu taset. 24) Elukäik ja usuline areng. Religioon lapsepõlves, teismeeas ja täiskasvanueas.