Selles möttes tohiks Lord Byronit esimeseks töeliseks satanistiks pidada. Saatana kummardamine on vöimalik ainult ristiusu raames ja see tähendab, et see on osa ristiusust, mis ristiusku aktiveerib ja talle väga kasulik on. LaVey satanism on hoopis teine tee ja sellel pole Kristusega mingit pistmist. Kokkuvötteks: alati kui mingi systeem, kultuur hakkab stagneeruma ja tema moraal, traditsioon üritab pidurdada vajavat ravi, ilmuvad hereetikud ja süüdistavad vana korda ja üritavad tuua sisse muudatusi. Saatan kosmilises möttes on natuur, loodus. Universum pidevalt muutub ja toimub evolutsioon. Nn agent, kes neid muudatusi toob on see, mida “saatanlikuks printsiibiks” nimetatakse. Hereetikud orienteeruvad vabadusele. Satanist olla tähendab tahta provotseerida. 4 Satanismi autonoomsus - pole juudi-kristliku kontekstiga seotud, LaVey
karistata). Teisest kuni viienda ringini karistatakse ägedaid ehk mõõdutuid (himuraid, aplaid, ihnsaid ja ahneid, vihaseid ja kibestunuid). Karistusprintsiibi (nn contrappasso ehk vastukannatuse) määrab sooritatud patt sarnasuse või vastandlikkuse alusel. Nii näiteks peavad himurad pilkases pimeduses ja tormituules igavesti pillutatud saama (karistuseks selle eest, et nad on eiranud mõistuse valgust ja järginud pimedat iha). Kuuendas ringis on hereetikud ja hinge surematuse eitajad. Seitsmendas ringis karistatakse vägivaldseid: esimeses allringis vägivaldseid ligimese isiku ja vara vastu (mõrtsukad ja röövlid), teises iseenda vastu (pillajad ja enesetapjad), kolmandas Jumala, inimloomuse ja loomuliku töö vastu patustajaid (jumalaneedjad, sodomiidid, liigkasuvõtjad). Kaheksandas ja üheksandas ringis karistatakse valelikke. Põrgu põhjas järab
juba iseenesest omamoodi saavutus. Saadud tulemuse puhul jääb muidugi alati küsimus, miks on just need printsiibid võetud aluseks usuliste kogemuste valikul ning miks on teistsugused välja jäetud. Objektiivsus ei ole saavutatav ka ülima tõe otsingust loobumise läbi, küll aga saame otsida ning süstematiseerida lihtsalt teatud sisemises kooskõlas olevaid nähtusi. Käsitledes vend Klausi nimelise pühaku nägemusi, tõdeb Jung, et suured pühakud on vahel ka suured hereetikud. (JUNG 1977:321) Kuna mitte inimene ei vali kogemust, vaid kogemus ,,valib" inimese, siis ei saa inimene töödelda selle sisu, kuigi ta võib hiljem anda sellele erinevaid tõlgendusi. Jungi arvates on kõige õigem võtta taolisi kogemusi sellistena, nagu nad on. Ta tunnistab, et sel moel tuleks tähelepanu pöörata igale vaimuhaigele, kes väidab end kuulvat Jumala häält. Psühhiaatrina ütleb ta, et kuivõrd inimesi on väga erinevaid, siis on ka
annaabi.ee 
