kogu oma elu sellele, et näidata oma uskumuste kooskõlalisust ja vastaste ebajärjekindlust.22 Tertullianuse jaoks kokkuvõttes sai distsipliin tähtsamaks kui andestus.23 Tähtsaimateks kreekakirikuisadeks olid veel Origenes, Klemens; ladinakirikuisadeks Hieronymus, Augustinus, Leo Suur. Ortodoksia ja hereesia vaheline pinge avaldus kõikides nende kirjutatud teostes. Sajandite jooksul tegelesid nad ristiusu õpetuse hoolika sõnastamisega just nimelt selleks, et välistada hereesiaid. Kuigi peab ütlema, et nii mõneski neis oli õpetus liiast läbi imbunud kreeka filosoofiast, mis võis seada kahtluse alla nende tõeliselt ortodoksse nägemuse kristlusest (Näit. Origenese õpetus astmelisest Kolmainsusest).24 Et nüüd paremini orienteeruda selle aja olustikus, piilume seda natuke ligemalt. Aastail u. 40 oli Jeruusalemma koguduses ca 3000 kristlast, kellest hellenistlikum osa oli keskmisest jõukam. Kuna juba Jeesuse eluajal olid tema kuulutuste sisu ja praktiline
See on praktiline tegutsemine lihtsa koguduseliikme seisukohalt. Kuhu läheb hing? Kas jumal aitab? Kreeka kirikuisad on rohkem hõivatud metafüüsikaliste probleemidega. Ladina kirikuisade tähtsus seisneb nende meisterlikkuses käsitleda paganlikku filosoofiat. Tekib platonism ja neostoitsism. Kreeka kirikuisad vahendavad spekulatiivset mõtet. Nad toovad ristiusu arutlemisesse vastuolulisi diskussioone. Neile on iseloomulik väitlemine iseendaga. Aruteludega kaugenetakse tihti Piiblist. Hereesiaid ehk eksiõpetusi on idas rohkem kui läänes. Läänes on oluline inimestevaheline vendlus ja suhe jumalasse. Idas on jumal kui isa ja valitseja ja oluline on jumala suhe inimesse. Augustinus (354-430) Oskab ainult ladina keelt. Nooruses kergemeelne ja lõbujanuline. On saanud nii kristlikku, klassikalist kui ka paganlikku haridust. Kirjutas kaks teost, mida peetakse inimajaloo tähtsaimate hulka kuuluvaks: ,,Pihtimused" ja ,,Jumala riigist". Põõrdub ristiusku 32.a
annaabi.ee 
