on nn BT taimed ja taimemürkidele vastupidavad taimed. Esimesed neist sisaldavad bakteri geeni, mis muudab neid kahjurputukatele paremini vastupidavateks, kuna nad toodavad putukatele ohtlikku mürki. Samas on BT- mais, raps, puuvill ja soja ohtlikud ka näiteks ohustatud liblikaliikidele ning seega ohtlikud loodusliku mitmekesisuse säilimise aspektist. Teine suur grupp GMO taimi on vastupidavad herbitsiididele (nagu Roundup) ning vaatamata suurele saagikusele on oht herbitsiidresistentsuse kontrolli alt väljumisele. Seega võivad põllumehed seista silmitsi probleemiga, kus on tekkinud nn super umbrohud, mida herbitsiidega hävitada ei saa ning vaja on uut, palju erinevamat ja tõhusamat meetodid nende kontrolli all hoidmiseks. Seega on juba praegu kasutuses olevatel GMO põllutaimedel erinevad ohud loodusele. Samuti ei saa kõrvale jätta asjaolu, et neid on kasutatud toidu ja söödana vaid vähest aega ning ei ole kindlad nende mõjud inimorganismile. Praegune
Kui midagi on inimesed juba loonud ja see mistahes põhjusel kellelegi kasulik on, olgu see siis tootja või tarbija või hoopis keegi kolmas, siis tuleb asja vaadelda kui olemasolevat ja leida lahendused, et asi oleks turvaline, nii inimestele kui keskkonnale. Selle nimel ongi tehtud põhjalikke pingutusi seadusandluse loomisel, et küsimus saaks korrektselt reguleeritud ja kõigi osapoolte huvid mõistlikult esindatud. Praegu levinud GM liinid kannavad enamasti lisaväärtusena herbitsiidresistentsuse geeni või putukkahjuritele hukatuslikku Bacillus thuringiensis'est pärinevat geeni. Seega on need lisaomadused mõeldud eelkõige tootja elu mugavamaks tegemiseks, tarbijale midagi need juurde ei anna. Muidugi on geenitehnoloogiat abiks võttes põhimõtteliselt võimalik luua lõpmatul hulgal uusi organismiliine. Nende seas võib näiteks leiduda selliseid, mille abil saab toota suhteliselt odavalt väärtuslikke farmatseudikume, mis rikastavad toidulauda tavapäraselt väheesinevate
annaabi.ee 
