segasid siis õlidesse, lahustitesse ja veinidesse. Araablane Avicenna (980- 1037) oli õpetlane ja filosoof , kes kirjutas mitmeid raamatuid taimede raviomadustest. Avicennat peetakse esimese "moodsa" destilleerimisaparaadi loojaks, millega sai ekstraheerida lilleõitest eeterlikke õlisid . Taimetarkusi hoiti tallel ka keskajal, mil paljusid õlisid kasutati epideemiate korral , musta katku ajal suitsutati tänavatel männi ja viiruki tõrvikuid ning uusajal, mil herbalistid ja ka mõned arstid kasutasid erinevaid aroomiõlisid. (Beaumont College; lk 5-7). 16nda sajandi alkeemikud võtsid kasutusele termini eeterlikud õlid, mida peeti kvintessentsiks või elueliksiiriks, mis moodustas jumalikke kehasid ja läbis kõike. Muutus toimus 19ndal sajandil, mil teadlased hakkasid uurima eeterlike õlide keemilist k oostist ning nende põhjal valmistama sünteetilisi õlisid, millel polnud
· Loitsudel (sõna, aga ka mateeria, nt sool, viin, rasv, suhkur, püssirohi. Lisaks esemed, mida vaid kasutati, mitte ei söödetud sisse nt teravad esemed); · Ravijalt saadud keeldudel-käskudel, · Ravimitel (vt loitsud rästik lisaks oluline). Rahvaarste on liigitatud ravivõtete alusel: 1) ekstaasi abil ravijad (nt samaanid, kes raviseansi ajal viibivad transis); 2) verbalistid (sõnade ja loitsudega ravijad); 3) herbalistid (taimede ja sõnadega ravijad); 4) kätega ravijad ehk manuaalterapeudid (kupupanijad, soonetasujad, nihestuste ja luumurdude paigaldajad). Põhjamaades jagatakse tänapäevased rahvaravitsejad kahte suuremasse kategooriasse: 1) loodusraviga tegelevad isikud (natural medicine healers) ja 2) rahvaarstid (folk healers). Loodusraviga tegelevad isikud jagunevad omakorda: 1) kiropraktikuteks (arstirohtudeta arstijad, kes käsitlevad peamiselt selgroogu);
annaabi.ee 
