osadel kajastati vapiomaniku karjääri, sugulussidemeid jms. Tiitli saamist rõhutasid vapile lisatud tiitliandja, valitseja vapisümbolid. Lisaks baltisaksa ja valitsevate riikide rahvusaadlile olid Eestis esindatud veel Lääne-Euroopast, eriti Saksamaalt, pärit aadlikest palgasõdurid ja mõisnikud. Paljud neist omasid vappi juba kodumaal. Tänu nendele rikastus siinne vappide valik näidetega saksa, prantsuse ja soti heraldikast. (Saare 2006, lk 63) 18. sajandi teisel veerandil tekkis taas vajadus korrastada aadelkonna koosseisu, sest mõisate omamise kaudu üritasid mitteaadlikud imbuda aadlike sekka. Aadliseisuse korrastamiseks andis keskvõim siinsetele rüütelkondadele õiguse ise koostada aadlike register. Rüütelkondades moodustati aadlikest matriklikomisjonid, kes vaatasid läbi aadlikuks peetava isiku diplomi. (ibid, lk 64) Peeter I pani aluse Vene aadlile aastatel 1721-1722
Kui aga silm vähehaaval ehituste hulgaga harjus, hakkas ta neis eraldama juba üksikuid pearühmi. Kõigepealt Vanalinn. Sauval, kes oma loba keskel vahel sekka maha saab ka mõne õnnestunud lausega, ütleb: «Vanalinna saar on nagu suur laev, mis põhja-mudasse kinni on jäänud ja pärivoolu Seine'i keskele triivib.» Me mainisime juba, et see laev oli viieteistkümnendal sajandil mõlema kalda külge kinnitatud viie sillaga. See laevakujuline saar üllatas isegi neid, kes heraldikast kirjutasid. Favyni * ja Pasquier' * järgi on laevakuju Pariisi linna vanal vapil pärit just siit, mitte aga normannide piiramise ajast. Kes mõista oskab, sellele on vapikujud algebra ülesanne, salakeel. Kogu keskaja teise poole ajalugu on märgitud vapikujudesse, nagu esimese poole ajalugu romaani kirikute sümboolikasse. Nagu enne tegemist oli teokraatia hieroglüüfidega, nii nüüd feodalismi omadega. Niisiis puutus kõigepealt silma Vanalinna saar ahtriga idas, käilaga läänes
annaabi.ee 
