eksemplaride arv. Kui lisatud on 1 ekseplar, siis eksemplaride arvu ei esitata. Mitme lisa olemasolul need nummerdatakse. Näide: Lisad: 1. Dokumentide loetelu 6 lehel 2. Asjaajamiskord 23 lehel 2 eks Asukoht: 2-4 põhireavahet allkirjastajast allpool. 12. Logo/ vapp- on kirja autorit identifitseeriv visuaalne kujund. Asub kirjapeaväljal, ei kasutata kirja taustana. Vapi kasutamisel lähtutakse õigusaktidega määratud korrast ja heraldikareeglitest. Asukoht on autorist eespool või ülalpool. Kirja puhul kirjapeaväljal või kontaktandmete väljal. 13. Pealkiri- nimetavas- või sisseütlevas käändes, lõppu punkti ei panda. Nt. bussi tellimine Peab võimaldama lühidalt avama dokumendi sisu ja koostamise eesmärgi. On kohustuslik kõigil dokumentidel, v.a õnnitlus- ja tänukirjad, kaastundeavaldused, tõendid, õiendid, teatised jms. Näide: Seminariruumi tellimine/ Piletite tellimisest
Autor esitatakse nimetavas käändes. Organisatsiooni ja tema allüksuse nimetused esitatakse asutamisdokumentides märgitud kujul. Allüksuse nimetus märgitakse alati koos organisatsiooni nimega. Isiku ees- ja perekonnanimi peavad vastama isikutunnistuses märgitud nimele. Asukoht: kirjapeaväljal. LOGO/VAPP - Logo on kirja autorit identifitseeriv visuaalne kujund. Asub kirjapeaväljal, ei kasutata kirja taustana. Vapi kasutamisel lähtutakse õigusaktidega määratud korrast ja heraldikareeglitest. Asukoht on autorist eespool või ülalpool. KASUTUSMÄRGE - On kirja kasutamise korda tähistav märge, vormistatakse vajadusel. Elemendi eesmärk on tähelepanu juhtimine kirja üldisest korrast erinevale menetlemisele. Asukohaks on traditsiooniliselt vormistatakse suurtähtedega adressaadi kohal. Kiri on mõeldud isiklikuks kasutamiseks: ISIKLIK Kirja on vaja menetleda tavapärasest kiiremini: KIIRE
vapiomaniku õigusi. Üldiseks uurimisobjektiks kujunes vapp 16. sajandi lõpul. 1594. aastal avaldas vaimuliku ametit pidav heraldik Cyrianus Spangenberg oma raamatuus Adelsspiegel nägemuse vappide tekkimisest. 1638. aastal esitas jesuiidipaater Silvester Petra Sankta töös Tesserare gentilitae vapiajaloo uurimise metoodika põhimõtted. Nendes peeti mingi vapi uurimisel oluliseks selle teaduslikku kontrolli, lähtudes heraldikareeglitest ja heeroldite erikeelest. 1659. aastal defineeris Claude F. Menestrier vappi kui märki, ,,mis kujutab endast midagi terviklikku hieroglüüfilises mõttes, koosnedes joonistatud või graveeritud ja kindlate reeglite järgi paigutatud kesksest kujundist." (Saare 2006, lk 7) Vapiajaloo üldkäsitlusi hakati avaldama entsüklopeediates 18. sajandil. 20. sajandi algul piiritleti märksa rangemalt heraldilise uurimisobjekti kriteeriumid. Vappi defineeriti embleemina, mille
annaabi.ee 
