Heraldikas omandas suguvõsa uurimine olulise tähtsuse. Genealoogia oli seega vapiõiguse kujunemisel üheks oluliseks teguriks. Vapiõigus pidi reguleerima näiteks olukorda, kus erinevate suguvõsade vanad ajaloolised vapid olid omavahel sarnased. Kuni 16. sajandini uuriti üksikute kindlate vappide ajalugu põhiliselt selleks, et tõestada vapiomaniku õigusi. Üldiseks uurimisobjektiks kujunes vapp 16. sajandi lõpul. 1594. aastal avaldas vaimuliku ametit pidav heraldik Cyrianus Spangenberg oma raamatuus Adelsspiegel nägemuse vappide tekkimisest. 1638. aastal esitas jesuiidipaater Silvester Petra Sankta töös Tesserare gentilitae vapiajaloo uurimise metoodika põhimõtted. Nendes peeti mingi vapi uurimisel oluliseks selle teaduslikku kontrolli, lähtudes heraldikareeglitest ja heeroldite erikeelest. 1659. aastal defineeris Claude F. Menestrier vappi kui märki, ,,mis kujutab endast
Stael von Holstein; Adolf Agthe; Gustav von Stryk. Lokaal- ja kunstiajalugu Heinrich Hansen- Narva Eugen Nottbeck- Tallinn Wilhelm Neumann- oli saksa päritolu Liivimaa arhitekt ja kunstiajaloolane. Georg Dehio- põhiline Balti kunstiajaloo äss, põhilise osa elust tegutses Saksamaal. Seetõttu ka rahvusvaheliselt tuntud. Genealoogia - Põhitegijaks Georges von Wrangell, kes toimetas asja nimega Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik Miitavis (Jelgava). 13 VI Vene Balti ajaloo kirjutus 19.saj - 20.saj algul Venelaste jaoks omandas ajaloo interpretatsioon praktilise tähenduse alles 19.sajandi viimasel kolmandikul, kuna siis hakkas märkimisväärselt kasvama seni väga tagasihoidlikku kaalu omanud vene ametnike, haritlaste ja kodanluse kiht. Vene-balti ajalookirjutuse alusepanijaks võib pidada Juri Samarinit (1819-1876),
annaabi.ee 
