ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni. 1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks mõnda aega oli kuulus saksa kirjanik, Henze põlvkonnakaaslane Ingeborg Bachmann. Protestiks saksa fašistliku mineviku vastu elas 1953-1965 Itaalias, kus ta ka praegu meelsasti peatub. Henzet iseloomustab siiani traditsioonilisem ooperikäsitlus – esineb nii neoklassitsistlikke elemente kui mõningates teostes ka Bergi ning itaalia ooperi (Puccini) mõju. Viimaseid võib märgata näiteks ooperis „Homburgi prints“ (1958; laval 1960; Bachmanni libreto 19. sajandi kirjaniku Heinrich Kleisti samanimelise näidendi alusel; ooperi on pühendatud Stravinskile). Selles segunevad reaalsus ja unenäod, vastandub vabadus ja vägivald, õigus teha valik ja allumine
Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus, et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni. 1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks mõnda aega oli kuulus saksa kirjanik Ingeborg Bachmann. Protestiks saksa fašistliku mineviku vastu elas ta 1953-1965 Itaalias. Henzet iseloomustab siiani traditsioonilisem ooperikäsitlus – esineb nii neoklassitsistlikke elemente kui mõningates teostes ka Bergi ning itaalia ooperi (Puccini) mõju. Viimaseid võib märgata näiteks ooperis „Homburgi prints“ (1958; laval 1960; Bachmanni libreto 19. sajandi kirjaniku H. Kleisti samanimelise näidendi alusel; ooper on pühendatud Stravinskile). Selles segunevad reaalsus ja unenäod, vastandub vabadus ja vägivald, õigus teha valik ja allumine
annaabi.ee 
