olid kord ühel, kord teiel pool. “Kõikide sõjas kõikide vastu” toiumus justkui muuseas toimus ka kohalike rahvaste ristiusutamine,. Tsiteerides Hvostovi: “Rüüstamine kui elamis- ja olemisviis oli midagi igipõlist ning Väinal maabunud ristisõdijatest sõltumatu” (lk66) Ühalt nõuab autor kriitlist meelt ja allikakäistlust, kuid teisalt jääb tema kirjututisest mulje nagu oleks Läti Hendrik täiesti usaldusväärne. Ainus põhjus, miks Henrikut mitte uskuda näib tema meelest olevat uusaja rahvuste vajadus iseennast ajaloo kaudu määratleda. Tsiteerides: “Siit kerkiv probleem on järgmine – hakates uskuma seda, mis keskaegsetes kroonikates meie esivanemate kohta mustvalgel seisab, satume me iseendaga vastuollu. Kas me tahame end samastada esivanematega, nagu neid kroonikas kirjeldatakse. Miks me ei võiks sellest vabaneda, tõestades loogiliselt, et kroonik suhtub paganatesse eelarvamuslikult. Et ta lausa valetab ja sellest
rooma luuletajate tsitaatidekogumikku. Ta oli tegevvaimulik, kel ei olnud sügavamat teoloogilist, filosoofilist, kirjanduslikku, ajaloolist, juriidilist ettevalmistust ega huvi. Ta pöördub selle allika poole, mis talle igapäevaselt kõige lähemal on- piibli ja liturgiliste käsiraamatute poole. Tihti arvatakse, et kroonika on ülesehitatud Augustinuse kahe riigi kontseptsioonist, aga see on ebatõenäoline, sest see, mis oli Augustinusele keskne ja oluline, see Henrikut ei huvitanud ja kroonikas ei kajastu. Tema kroonika on märksa lihtsam ja konkreetsem ilma augustiinliku teoloogilis-teoreetilise kontseptsioonita. Mainimist leiavad jumal, Jeesus Kristus ja neitsi Maarja. Esikohale on tõstetud neitsi Maarja. Neitsi Maarja kultus on Henriku kroonikas ja kogu keskaegsel Liivimaal esile tõstetud just poliitilistel põhjustel.(piiskop Albert pühendas Liivimaa ja siinse kiriku jumalaema Maarja auks).
annaabi.ee 
