Majast üle tee bussipeatuses istudes kohtus ta ühe asotsiaaliga,Helmutiga, kellega nad seal rääkisid. Koolist leidis ta ka endale Priidu, kellega oli neil lühikest aega ka suhe. Miia sai, aga aru, et ta armastab endiselt Martinit ning jättis Priidu maha. Priit leidis endale peagi uue tüdruku ning Miia ise kohtus Martiniga, kellega nad alustasid ka suhet. Miia sai teada, et Helmut kirjutab raamatut. Miia palus seda lugemiseks ning leidis, et see on väga hea. Ta sai raamatust teada, et Helmutil on kunagine armastus Berta Narruste, keda ta siiani armastab. Miia uuris seda asja natuke ning sai teada, et Berta töötab siin samas lähedal poes. Üks päev kõndis ta jälle oma isa aia taga ja astus sisse. Ta sai oma isa Meelisega vesteldes teada, et tal on poeg Rasmus ja naine. Meelis oli väga üllatunud kuuldes, et Miia ema on surnud. Järgmine kord, kui Miia Meelisele külla läks kohtus ta ka Meelise naise Silvia ja Rasmusega. Miia
Miia sai teada et ta bioloogiline isa on elus ja ta nimi on Meelis. Meelis elas temaga samas linnas. Miia jalutas tihti Meelise majast mööda ja maja läheduses olevad bussipeatuses tutvus ta asotsiaaliga nimega Helmut. Miia hakkas käima oma koolist poisiga nimega Priit. Nad polnud pikka aega koos kuna Miia sai aru et ta armastab Martinit. Nad hakkasid Martiniga käima. Mingil hetkel sai Miia teada et Helmut kirjutab raamatut. Raamatust sai Miia teada et Helmutil oli kunagi armastus Berta. Berta töötab seal lähedal poes. Ükspäev Meelise majast mööda kõndides ta astus sisse ja tutvus oma bioloogilise isaga. Meelise käest sai ta teada et Meelisel on naine ja poeg. Järgmisel päeval Miia tutvus Silvia ja Rasmusega. Miia sai teada et Meelisel oli vähk ja Rasmuse arvates väsitab Miia Meelist. Mõne aja pärast sai Miia teada et Meelis suri ära. Miia oli väga kurb aga samas õnnelik et ta tutvus temaga. Miia mõtles et
Talus oli suur ja kiire töö alati heinategu. Lastena tuli küünis heina kinni tallata, hiljem juba traktoriga heina pressida ja vedada. Masinatega seoses meenub üks külamees Helmut kes oli vist isegi isa kõige parem sõber. Ta elas Kärstnas paneelmajas ja käis meil palju aastaid laupäeviti saunas. Ametilt oli ta kolhoosis varustaja ja tema õpetaski mulle kõige rohkem tehnikat. Saunas räägiti meestejuttu ka- Helmutil oli väga lahe huumorisoon ja nii nad isaga seal maailmaasju lobisesid. Ja mina kuulasin. Isa ongi meelde jäänud kõva töömehena- käis ju maja ehitus ka pikkade õhtu- ja öötundide arvelt. Täna on natuke kurb see, et suured ülesehitatud hooned on ilma selge peremeheta. Võib-olla on see aja märk kuna ka tema kolhoosiesimehe aastatel Kärstnas ja Tarvastus ehitatud hoonetest on mitmed laudad/laod tühjad. Ühiskond ongi tervikuna nii
annaabi.ee 
