tindivedelikku, mis valgub valgustandvale kihile ning "kustutab" selle. Peajalgsed pisiseepialaste, kaheksajalglaste ja narmashaarmelaste sugukondadest on väheliikuva eluviisiga. Nad võivad rannikumere liivasel või mudasel põhjal end mitmeti maskeerida, isegi liivasse kaevuda ning nõnda saaki luurata. Üks selliste peajalgsete liike, pugenud vetikate keskele, laseb oma haarmeid veevoolus vetika lehtedena siia-sinna heljuda. Mõned uudishimulikud kalakesed tulevad sellist lehekest näksima ning lähevad seda tehes sõna otseses mõttes liimile. Nimelt on selle peajalgse haarmete tipud kaetud kleepuva ainega. "Õngitsejal" tarvitseb nüüd liimileläinu ainult suu juurde tuua ning ära süüa. SEEPIA ISELOOMULIKUD OMADUSED Silmad: Suured, seepia märkab erinevates kaugustes asetsevaid esemeid. Nägemisnärvi kaudu jõuab informatsioon koheselt ajju.
torpeedolaevale Sultanhisar. Üritades vältida Sultanhisarit, sukeldus ta alla oma turvalise sukeldumis sügavuse ning üritades meeleheitlikult tagasi tõusta läks laeva ahter kogemata üle veepinna. Sultanhisar tulistas koheselt ning purustas laeva kere. Kapten Stoker jõudis siiski oma tiimiga evakueeruda ning keegi surma ei saanud. AE2 oli 55 meetrit pikk ja kõige laiema koha pealt 6.9 meetrit lai. Tal oli 2 kaheksa silindrilt diiselmootorit, tänu millele suutis ta heljuda kuni 12 km/h. Veepinnal ujuda suutis see aga 28 km/h. Ta oli relvastatud nelja 457 mm torpeedoga, mis tegi ta väga kardetavaks allveelaevaks, sest ta oli äärmiselt osav lähivõitluses. Kui inglased ja sakslased töötasid igat laeva eraldi välja, siis prantslased nimetasid kõik ühte tüüpi laevadeks - Brumaire tüüpi allveelaevadeks. Neil oli 16 erinevat laeva, kuid Dardanellide lahingus osales sealt vaid paar tükki. Esimese maailmasõja lõpuks olid kõik 16 lahingutes osalenud
annaabi.ee 
