Jumalast kaugemale. Sellisest arusaamast lähtudes võib tõdeda, et religiooni ja teaduse vahel laiub kuristik. Hulk erinevaid ajaloolisi, filosoofilisi ja teaduslikke argumente on toodud idee kasuks, et religioon ja teadus on omavahel konfliktis. Ajaloolisteks näideteks,kus religioossete inimeste või institutsioonide väited läksid vastuollu teadusliku üksmeelsusega, on näiteks kreatsionism, keskaegse Rooma Katoliku kiriku vastuseis heliotsentrismile, kaasaarvatud Galileo lugu. Paljud teadlased, nende hulgas Jerry Cone 1, on toonud argumendi selle kohta, et teadus ja religioon on filosoofiliselt kokkusobimatud. Sellised eksiarvamused, nagu " kristluse tõus tappis antiikse teaduse" ja " keskaegne kirik surus maha loodusteaduste arengu" on näited laialt populaarsed müütidest, mida ikka veel käsitletakse kui ajaloolisi tõdesid, kuigi nad ei ole praeguste ajaloo uuringute poolt toetatavad
Ptolemaios korrigeeris mudelit, pannes planeedid omakorda tiirlema ümber Maa tiirleva masskeskme. Geotsentrism oli pikka aega (sisuliselt kuni 17. sajandini) ainuke katoliku kiriku poolt aktsepteeritud käsitlus maailmaruumi ehitusest. 4.3. HELIOTSENTRISM Heliotsentristlike mudelite algeid on esitanud mitmed teadlased: Phytagorase õpilane Philolaus, aga ka idamaade astronoomid Mu’ayyad al-Din al-’Urdi, Nasir al-Din Tusi jt, kuid terviklikule heliotsentrismile pani aluse 1543. aastal Poola päritolu teoloog ja loodusteadlane Nicolaus Copernicus (Mikolaj Kopernik). Heliosentristlikus käsitluses, asus maailmaruumi keskpunktis Päike, mille ümber tiirlesid Maa, koos tema ümber tiirleva Kuuga ja teised planeedid. Ka selles mudelis ümbritses tiirlevaid taevakehi nn kinnistähtede vöönd. Heliotsentrismi areng oli pikka aega pidurdatud kartuses sattuda kirikuvande alla ja/või koguni tuleriidale. Täieliku võidu saavutas
annaabi.ee 
