„Eile nägin ma Eestimaad“ – selles luuletuses kirjeldab Liiv Eestit nagu ta oli: lagunenud hooned, ilmetud väljad ja võsa … Liivil kirgastub siiski poeetiline nägemus oma maa ja rahva püsimisest ning paremast tulevikust läbi musta mure ja kahtluste luuletuses "Kui tume veel kauaks ka sinu maa...". „ Ta lendab mesipuu poole,“ „Ma lillesideme võtaks,“ „Kahekõne“ Juhan Liivi kirjutas isiku-ja mõtteluulet. Näiteks „Helin“ see, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult. Juba väikese poisina tundis ta rõõmu ja nautis elamist ning elu avastamist. Teda tabab aga elutraagika – noorusea lootuste purunemine hävitava haiguse tõttu. Luuletus „Rändaja“ räägib tööpuuduse all kannatajast, samas heasüdamlik ja lahke perenaine teda aitamas. Armastusluule „Üks suu,“ kus Liiv räägib oma emast on tundehellad ja igatsuslikud. Juhan Liivi luuletusi sobi lugeda ka täna. Need sobivad meie tänasesse
Juhan Liiv Helin Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsas on jäänud maapealne ring. Ma leian,et luuletus räägib elutahtest. See, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult. Juba väikese poisina tundis ta rõõmu ja nautis elamist ning elu avastamist. Vanemaks saades, kui pilt mängumaalimast ja lapsepõlvest edasi reaalsemaks arenes, süvenes elu avastamise soov veelgi, kõik muutus huvitavamaks, kui kunagi varem. Kuid lõpuks kui elu on juba peaagu elatud avastatakse , et pool elust oleks nagu elamata jäänud ning lüüakse käega. Vanemas eas vaid mõeldakse kõigele , mis on olnud.
otsustanud põgenemise lõpatada! Maailm on ju niikuinii ümargune kunagi jõuad ikka tagasi oma algteele! Alexa: Ja maskid? Esme: Maskid? Ah, aga elu ju ongi üks suur maskide ball! Alexa: Paistab, et Marc on tõesti täitsa sinusse! Esme: Marcus? Jah seda kindlasti...Soovin neile ainult õnne...Nüüd on sinu aeg jooksmine lõpetada, Ada! Kõrvulukustav välgupaugatus ja kardinad VII vaatus Kardinad avanevad, tagaplaanil mets seesama, kus Marc Adeelet ja Daniellet kohtas. Helinaks vihmasadu. Adeele seisab ühe puu all ja vaatab mõtlikult taevasse. Adeele: Noh, mademoiselle Adeele Sinisalu annad alla? Hetk vaikust, vastuseks vaid kõle vihmaplagin. Adeele: Paistab, et Saatus ikka eksis see kord...Minu südames on armastus ärganud seda võin ma südametunnistuspiinadeta kinnitada! Kuid talunikus? Kes, tuleb välja, ei olegi peljalt talumats, vaid heast perekonnast härra...Issand, kuidas ma olen küll eksinud! Ja tollele headust täis inimesele haiget teinud
annaabi.ee 
