Bach sündis Saksamaal, Eisenachis 21.märtsil 1685 (vana kalendri järgi), väga suures perekonnas. Perekonnanimi Bach tähendas oja. Räägiti, et kõik Bachid olid muusikud. Üle 200 aasta oli Bachide suguvõsast pärit silmapaistvaid muusika esitajaid ja heliloojaid. Johanni isa, Johann Ambrosius Bach, oli andekas viiuldaja ja trompetimängija. Tema onud olid aga professionaalsed muusikud, kelle oskused ulatusid kiriku orelimängijatest heliloojateni. 1694 suri Bachi ema ning isa suri juba järgneval aastal. 10aastane vaeslaps kolis oma vanema venna, Johann Christoph Bachi juurde, kes oli orelimängija Ohrdrufis. Venna juures kopeeris ja õppis ta muusikat. Vend, kes teda ise õpetas, keelas Bachil kopeerida oma noote. Seda tegi noor Bach salaja öösiti, millest olid tingitud ka tema probleemid nägemisega. Juba noorena äratas Bach tähelepanu improvisaatori võimetega
Kahjuks ei ole nüüd, 70 aastat hiljem, enam võimalik seda nendelt küsida, ka oma mälestus- teraamatutes pole keegi neist seda aspekti käsitlenud. Nagu väidab Hans Gutmann artiklis “Kerge muusika” (Gutmann 1932: 162), iseloomustas süvamuusikaheliloojaid üldlevinud arvamus: “Ainult alaväärtuslikul helitööl võib olla väljavaateid suurele levikule.” Selline negatiivne, et mitte öelda halvustav suhtumine kandus akadeemilise hariduse rada pidi kindlasti ka Eesti noorte heliloojateni, kes ilmselt ei soovinud pälvida tulevaste kolleegide silmis “alaväärtuslikku” mainet 251 . Samas tundub loogiline oletus, et mõnigi neist seda siiski teha proovis, kuid tänu küllaltki hästi arenenud professionaalsele kriitikameelele ei jäänud nad tulemusega rahule. 251 Et selline oht eksisteeris reaalselt veel aastakümneid hiljemgi, näitab ilmekalt V. Sapožnini näide – teda küll
annaabi.ee 
