Eesti häälikutest kuulub nende hulka l. Seoses vähese häälduspingega leidub eesti konsonantide hulgas üksainus hõõrdhäälik ehk frikatiiv, milleks on s. Poolvokaale eristab vokaalidest see, et fonoloogiliselt esinevad nad konsonandi funktsioonis. Lähedaste tunnustega häälikud on eri foneemid, kui nende suhet iseloomustab fonoloogiline opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada. Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised. Esimese põhjal liigitatakse häälikud ees-, taga- ja keskvokaalideks. Keeleselja kõrguse järgi eristatakse madalaid, kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale.
helilisus (vastandpaarid: heliline helitu häälik, ingl voiced voiceless, vn ; vrd
p/b, /, s/z jne). Põhimõtteliselt saab igast helitust konsonandist helilise analoogi ja vastupidi
(erand: helitu kõrisulghäälik []). Nii on eesti sõnades mahl, kõhr, vihm, käsn, latv muidu helilised l,
r, m, n, v asendi mõjul helitud (vrd ka vn , jms). Kõmri keeles on helitu l-frikatiiv []
(kirjas "ll") omaette foneem (vrd lamp `lamp' llam `hüpe, samm'). Helilisusopositsioon ehk
helitu ja helilise vastandamine, eristamaks tähendusi (ingl beg peck), leiab rakendust eriti
klusiilide, afrikaatide, frikatiivide juures. NB: eesti keeles seda pole täht b, d, g, z või z märgib
üksnes helitu foneemi /p/, /t/, /k/ (võõrsõnas /s/, /s/) lühidust!
Muud moodustusviisid rajanevad lisateguritel: afrikaadid ehk liithäälikud (
annaabi.ee 
