valminud teostes on märgata hilisema Ligeti tunnusjooni, kuid esialgu n-ö pehmes variandis. Tundis hästi serialismi põhimõtteid, kuid leidis, et see tee talle ei sobi kõlalise tulemuse arvelt ei saa struktuuri tähtsustada. Samas ei sobinud talle ka John Cage'i kontrollimatuse-filosoofia. Vastandas end serialistidele, luues ühena esimestest täiesti sonoristlikku muusikat, kus meloodia, harmoonia ja rütm on tagaplaanil ning teos põhineb massiivsete helikobarate ehk klastrite liikumisel, tämbril ja selle muutumisel. Ligeti helimassiivid on ülitihedad, kromaatilised, koosnevad mikrointervallikast (nt veerandtoonidest) ise nim seda mikropolüfooniaks, st `üksikud hääled ja rütmijoonised pole enam iseendana tajutavad, vaid on allpool ähmastumispiiri'. Kõla kõrval on Ligeti teostes alati väga oluline ka muusikalise materjali struktureeritus. Lux aeterna (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast
Pärast Stalini surma 1953 valminud teostes on märgata hilisema Ligeti tunnusjooni, kuid esialgu n-ö pehmes variandis. Tundis hästi serialismi põhimõtteid, kuid leidis, et see tee talle ei sobi kõlalise tulemuse arvelt ei saa struktuuri tähtsustada. Samas ei sobinud talle ka John Cage'i kontrollimatuse- filosoofia. Vastandas end serialistidele, luues ühena esimestest täiesti sonoristlikku muusikat, kus meloodia, harmoonia ja rütm on tagaplaanil ning teos põhineb massiivsete helikobarate ehk klastrite liikumisel, tämbril ja selle muutumisel. Ligeti helimassiivid on ülitihedad, kromaatilised, koosnevad mikrointervallikast (nt veerandtoonidest) ise nim seda mikropolüfooniaks, st `üksikud hääled ja rütmijoonised pole enam iseendana tajutavad, vaid on allpool ähmastumispiiri'. Kõla kõrval on Ligeti teostes alati väga oluline ka muusikalise materjali struktureeritus. "Apparitions" (1960) ja "Atmosphères" suurele orkestrile; "Requiem" (1965) sopr,
annaabi.ee 
