Rüüd oli takusest riidest käiste ja kraega mantel, üleriie. Seda kandsid suvel sulased ja enamasti karjased. Rüüd ja murumüts olid karjase harilikud riided. Varasem rättide ja sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil nii naiste kui meeste töörõivastuses. Üldiselt kandsid naised 19. sajandil pidurõivastusega pikki villaseid sukki, mis olid harilikult valged ja mõnikord kaunistatud koekirjaga. Suvesukki kooti ka helevalgeks pleegitatud linasest lõngast. Vana tava järgi peeti ilusaks jämedate säärtega naisi. Jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Viiskusid kanti suvel iga päev töö juures. 3 Vanarahva toit Vanarahvas sõi tavaliselt põllult saadud toitu ehk kartult, porgandeid, kapsast.Nad sõid ka jahilt saadud liha ja kalapüügilt saadud kala
Tõnisson ja gümnaasiumi direktor K. Koljo) panid kokku 1500 krooni ja kinkisid kirikule vitraazklaasidega akna. Akna raamistik valmistati Rootsist ostetud sajast kilost vasest. Värvilised klaasid, tuvikujutisega keskel, saadi Soomest. Pidulik akende üleandmise jumalateenistus peeti 4. juunil 1939. Sama aasta jõuluks jõudis kirikusse ka elekter. «170 elektriküünalt, neli lampi ja neli välislampi oma 4500 küünla tule valgusjõuga muudavad meie hämara kiriku helevalgeks ja säravaks nagu pühalikuks valgustempliks, kuhu on rõõm sisse astuda,» oli kogudusele öelnud õpetaja Johannes Uustal. Teise maailmasõja algus läks kiriku kui hoone jaoks rahulikult. Suuri inimkaotusi kandis kogudus. Kuid kirikule sai saatuslikuks 1944. aasta, mil sõjategevus jõudis Väikese Emajõe äärde ja jäi sinna kolmeks nädalaks. Helme kiriku torni kasutasid nii Saksa kui Vene tulejuhtijad. 16. septembril 1944 sai kirik vigastada punaarmee mürskudest. 21
Oli päris südasuvine torm. Läks nii pimedaks, et väljas paistis kõik olevat sinkjasmust. Ilus oli see! Vihma valas nii tugevasti, et puud natukese maa tagant paistsid nagu läbi ämblikuvõrgu; tuulehood painutasid 260 puid ja käänasid lehed pahupidi, kahvatud küljed väljapoole. Siis tuli jälle sihuke tore puhang, et puud vehkisid okstega nagu pöörased, ja parajasti, kui kõige pimedam oli, -- säuh! äkki läks helevalgeks ja tormis kummarduvaid puudelatvu paistis mitmesaja gammu kauguselt -- palju kaugemalt kui enne. Silmapilgu pärast oli jälle kottpime ja müristas hirmsa kärgatusega; siis veeres mürin parinaga ja kärinaga taevast alla maailma teisele küljele, nagu oleks tühje tõrsi trepist alla veeretatud, -- pikast trepist, teate, kus nad aina astmelt astmele; põrkasid. «Jim, see on tore,» ütlesin ma. «Ei tahaks kuskil mujal olla kui ainult siin. Anna mulle veel üks tükk kala ja kuuma kakku.»
annaabi.ee 
