vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked. Alates 1950. aastate lõpust tehtud uuringud võtsid kokku kaks geoloogi ja geokeemik nii: ,,Tõenäoliselt leiab lähema saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et veel enne sajandi vahetust." 1978. aastal hoiatasid geoloogid Crandell ja Mullineaux üksik-asjalises raportis veel kord: ,,St. Helensil on selja taga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu. Seoses tema käitumisega minevikus ja suhteliselt sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul oleme kindlad, et tegemist on eriti ohtliku vulkaaniga." Kaks aastat hiljem, 20. märtsil 1980 osutas 4,2-magnituudine maavärin sellele, et St. Helens on ärganud oma 123 aastat kestnud uinakust. Järgnesid sajad väiksemad tõuked. 27. märtsil paiskas vulkaan pärast väikest plahvatust välja kivimeid ning auru. St
Saint Helens on tegevvulkaan, mis viimati tegutses 2006.aastal. Mäe kõrguseks on 2550 m. Nime andis vulkaanile 1792. aastal inglise maadeuurija Geroge Vancouver oma sõbra Alleyne Fitzherberti auks, kes kandis parun St. Helensi tiitlit. Omanimelist mäge ei näinud parun, Briti suursaadik kunagi. Enne 1980.a purset oli vulkaan viimati aktiivne 1857.aastal. Indiaanlastest põliselanikud kutsusid vulkaani suitsevaks mäeks. 1978. aastal hoiatasid geoloogid, et St. Helensil on seljataga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu. Seoses tema ohtliku käitumisega minevikus ja sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul on St. Helens väga ohtlik vulkaan. Kaks aastat hiljem, 20. märtsil 1980 osutas 4,2-magnituudine maavärin sellele, et St. Helens on ärganud oma 123 aastat kestnud uinakust. Järgnesid sajad väiksemad tõuked. 27. märtsil paiskas vulkaan pärast väikest plahvatust välja kivimeid ning auru. St. Helensi jäätunud tipus moodustus väike kraater
Vulkaani koordinaadid on 46°11' N; 122°11' W. Saint Helens on tegevvulkaan, mis viimati tegutses 2006.aastal. Mäe kõrguseks on 2550 m. Nime andis vulkaanile 1792. aastal inglise maadeuurija Geroge Vancouver oma sõbra Alleyne Fitzherberti auks. 2 Saint Helens Enne 1980.a purset oli vulkaan viimati aktiivne 1857.aastal. Indiaanlastest põliselanikud kutsusid vulkaani suitsevaks mäeks. 1978. aastal hoiatasid geoloogid, et St. Helensil on seljataga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu. Seoses tema ohtliku käitumisega minevikus ja sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul on St. Helens väga ohtlik vulkaan. Kaks aastat hiljem, 20. märtsil 1980 osutas 4,2-magnituudine maavärin sellele, et St. Helens on ärganud oma 123 aastat kestnud uinakust. Järgnesid sajad väiksemad tõuked. 27. märtsil paiskas vulkaan pärast väikest plahvatust välja kivimeid ning auru. St. Helensi jäätunud tipus moodustus väike kraater
erosioonist vähem uuristatud kui teistel naabruses paiknevatel vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked. Alates 1950. aastate lõpust uuringud võtsid geoloogid Dwight Crandell ja Donald Mullineaux ning geokeemik Rubin Meyer kokku järgmiselt: “Tõenäoliselt leiab lähema saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et veel enne sajandivahetust.“ 1978. aastal hoiatasid Crandell ja Mullineaux üksikasjalises raportis veel kord: “St. Helensil on selja taga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu. Seoses tema käitumisega minevikus ja suhteliselt sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul oleme kindlad, et tegemist on eriti ohtliku vulkaaniga.“ Kaks aastat hiljem, 20. märtsil 1980 osutas 4,2- magnituudiline maavärin sellele, et St. Helens on ärganud oma 123 aastat kestnud uinakust. Järgnesid sajad väiksemad tõuked. 27. märtsil paiskas vulkaan pärast väikest plahvatust välja kivimeid ning auru. St
annaabi.ee 
