mattunud. Tema hääl kostis summutatult: "Aidake mind, palun!" Helen ja Stiiven tormasid ta juurde ja tõstsid kohvrid maha. Mina ja John läksime elutuppa laua äärde. Me rääkisime tööst ja rahast. Siis, kui Stiiven, Helen ja mu jonnakas mees tulid, oli juba meil peaaegu söödud. Kui kõigil oli söödud, siis me läksime diivanile istuma ja hakkasime juttu ajama. "Kuidas te sealt koolist küll ära tahate? Seal on ju nii hea olla!" Küsis John Helenilt ja Stiivenilt. "Meile ei meeldi eriti koolis!" ütles Helen ebaviisakalt. "Te mõtlete selle all, et koolis pole hea seltskond. Noh, nad, sa ju tead neid tänapäva noori." "Jah, jah, seda küll!" "Ma olen päris väsinud. Ma lähen üles puhkama!" ütlesid Stiiv-Maikel, Helen ja Stiiven justkui ühest suust. "Me läksime!" ütlesid nad ja jooksid üles. "Jäimegi üksi!!" ütlesin laste ja mehe peale solvunult. Tõusin diivanilt ja läksin selle kõrvale.
Ta oli seda ennegi märganud, nüüd aga torkas see pruunil nahal selgemini silma. (lk 125) Suve lõppedes läksid nad Priisi, kus nad said väikese toa. Nad elasid ühes hetkes korraga. (lk128) Kuid siiski ka nende õnnehetked pöördusid, Georg leidis nad üles ja nüüd seisis ta nende toa uksel. Lõpuks lasi Josef Helenil ja Georgil omavahel rääkida ja seejärel Georg lahkus. Aga ta tuli varsti tagasi. Kuigi Josefit polnud kodus põrkas ta Helenilt külast ära minnes taga kokku ning andis mehele kolm päeva tema õde Saksamaale saata.(lk142) Helen aga eitas, et tal midagi viga oli. Ja ta ei olnud mingil juhul nõus tagasi Saksamaale tagasi minema. Umbes 10 päeva hiljem saabus sõda ja Schwarts arreteeriti, natuke hiljem ka Helen. Helen viidi naistelaagrisse Püreneedes, Schwarts aga Prantsuse laagrisse. Päris tükkaega oli Scwarts seal laagris, kuid siis õnnestus tal põgeneda ning Heleni laagrisse minna. Seal kui ta küsis Heleni
annaabi.ee 
