Sealt saidki ufod endale rahvapärase nimetuse ,,lendavad taldrikud" Kas ufosid on filmitud ? ,,See lendab tohutult kiiresti, on pikergune ja ümbritsetud rohelisest valgusest. Niisugust asja pole ma veel varem näinud. Nüüd hakkas ta minu poole tulema. See pole lennuk.See on ..." Just nimelt sellel hetkel katkes raadioside Frederick Valentichiga. Ei pilooti ega tema lennukit ei nähtud enam iial. Järgmistel päevadel pärast Valentichi kadumist Melbourne'ist lõuna pool sagenesid teated helendavatest objektidest Austraalia ja Uus-Meremaa taevas. Räägiti ülikiiresti tundmatusest rohelistest objektidest. Üks Melbourni televisiooni võttegrupp püüdis välja selgitada, mis taevas ikkagi tegelikult toimub. Austraallased lendasid Wellingtoni, kus oli viimastel päevadel korduvalt ufosid nähtud. Varsti pärast südaööd märkasid telemehed kummalisi tulukesi, mis ilmusid korraks nähtavale, et siis jälle sama kiiresti kaduda
Kira haaras Elisa käest ja tiris tuimalt enda järel puulähtmesse, kus oli peidus trepp latva. ,,Kuhu me läheme?" ,,Ära päri nii palju, me ei viitsi enam vastata." Sellega oli küsimuste aeg läbi. Olles jõudnud üles, avas Kira madala ukse ja kui nad olid sellest läbi astunud, sulges selle kriuksatuse saatel taas. ,,Kõik on nii vana juba! Värsket õhku vaja." ,,Ära hädalda kogu aeg, Kira." ,,Sora!" Sora seisis ümmargusel platvormil, ümbritsetud helendavatest imetillukestest olevustest, ja vaatas Metsa, mida ta elus enim armastas. ,,Tule siia, nimetu rändur." ,,Mul on nimi: Halltiib." ,,Elisa." Tüdruk võpatas. ,,Su kütt kutsus sind nii enne surma." ,,Esiteks: ta on mu parim sõber, ja teiseks: ta pole surnud, nagu minagi mitte see oli vaid näitemäng." ,,Milleks?" ,,Et lollitada meie suguvõsasid. Me tahtsime, et nad arvaksid, et me oleme surnud. Aga me pole kõik see on alles algus, tõelise elu algus."
annaabi.ee 
