Taime igihaljad lehed on kitsad ja ilmetud, kuid nendel on rikkalikult eeterlikke õlisid tootvaid näärmeid. Selle kinnituseks võib taimelt napsata lehekese ja seda näppude vahel muljuda. Aromaatne elamus on kindlustatud! Et nõmm-liivatee üksikud õied on suhteliselt väikesed, kasutab taim enda näitamiseks õite kokkukoondamist. Padjandis kasvamine lubab väikesele kasvukohale majutada ka ohtralt õisikuid, nii et eemalt vaadates jääb mulje lausa erksast helelillast õitemerest. Praktilistest kaalutlustest lähtuvalt kogutaksegi taime õitsemise ajal. Kääridega eemaldatakse nii õisik kui ka roheliste lehtedega varreosa. Muide, nõmm-liivatee on sellegi poolest huvitav taim, et meil Eestis venib tema õitseaeg sõltuvalt kasvukohast ja ilmastikust küllaltki pikaks alates juuni lõpust kuni augusti alguseni. Nõmm-liivatee plussiks on selle taime kerge äratundmine, kusjuures tuvastamisel on abi nii nägemis- kui ka lõhnameelest.
Telgjoon on asetatud aia paremasse serva. Range pügatud puuderida ja saehambuline mururiba kõrge heki taustal. Perspektiiv lõpeb valge väravaga. MAASTIKUARHITEKT GABRIEL GUEVREKIAN: 1) Vee ja valguse aed (Le Jardin d'eau et de lumière) 1925, Pariisi maailmanäitusel. See oli silmatorkav kolmnurkne kompositsioon astmestatud basseinidest ja terrassidest. Mõned terrassidest olid kaldu ja taimestatud värviliste lillede ning muruga, värviskaala ulatus helelillast karmiinpunaseni. Keskel paiknes klaasist ja peeglitest kera, mis heitis perioodiliselt valgust erinevatele aia pindadele. 2) Villa Noailles Hyère's (1927), sama radikaalne kui eelmine aed. Villa Noailles' hoone arhitekt oli Mallet-Stevens, maja - ülimalt modernistlik. Päikesele avatud krunt - järsk nõlvak suurepärase vaatega linnale ja Vahemerele. Erinevatele terrassidele kujundati mitu aeda. Ka see Guevrekian'i kujundatud aed on jällegi kolmnurkne, piiratud valgekslubjatud müüridest
annaabi.ee 
