Jens Bjorneboe "Jonas" Essee Aari Vaino Jens Bjorneboe "Jonas" oli minu jaoks väga kaasahaarav lugu. Oma meeleolu seda teost lugedes kirjeldaksin kui segu kaastundest, üllatusest, ärritusest, hukkamõistust ning heldimusest. Jonase tegelane oli ääretult südamlik ja kireva siseeluga poiss. Romaani esimeses pooles häiris mind väga asjaolu, et kõigil inimestel Jonase elus oli tema olukorrast oma arvamus ning olgu see hinnang ülekohtune või õiglane, põhinesid kõigi asjaosaliste mõtted selle poisi kohta nende endi kogemustel. Ei Jonase õpetajad ega isegi tema vanemad või heasoovlik direktor ei tulnud mõtte peale poisiga tema tunnetest ja mõtetest rääkida
kudus ta ka sukka, kuna andrei oli talle öelnud, et kõige paremad hooldajad on vanad lapsehoidjad, kes koovad sukkasid. Vürsti kurnav palavik hakkas meest maha murdma, mehe viimased päevad möödusid tavaliselt ning lihtsalt. Natasa viibis tema juures vahetpidamata, ta ei nutnud algul , kuna ta tundis, et sõnadega ei saa väljendada seda mida ta mõtles. Kuis siis saabus lõpp ning ka tema puhkes pisaratesse, kuid mitte sellepärast, et tal oli valus, vaid hardast heldimusest. Pärast vürst andrei surma tundis natasa õudust. Natasa hakkas hoidma omaette, ning eemaldus ka oma perekonna liikmetest. Ainuke, kes neidu veidikenegi lohutada suutis oli pierre ning hakkas taas natasat külastama. Kuid neiu oli veel haavatud, eemaletõmbunud ning iga jutt surmast ärritas teda. Natasa elas hetkel vürstitar marja juures ning pierre sõitis sinna lõunale. Kõige esimene asi mida ta uksest sisse astudes tundis oli natasa lähedus
annaabi.ee 
