eepiliste ulatuslike värsivormis lugulaulude laulmine (eepos kr. k sõna, värss; eepos ulatuslik värssteos). Homeros oli 8. sajandil elanud arvatavasti pime laulik aoid. Teda peetakse kahe eepose ,,Iliase" ja ,,Odüsseis" autoriks (see on küll kahtlane, sest ,,Odüsseiat" arvatakse pärinevat pool sajandit hilisemast ajast, samuti on palju erinevat nende stiilis). Mõlemad eeposed tuginevad aga heksameetrile (kr hex kuus, metron mõõt) Kreeka värsis ei kasutatud riimi, see oli üles ehitatud pikkade ja lühikeste silpide korrapärasele vaheldumisele. Heksameetri aluseks on daktül üks pikk ja kaks lühikest silpi: UU. Näide ,,Iliase" algusest, rõhulised (pikad) silbid on rasvases kirjas, rõhutud (lühikesed) harilikus kirjas (Muistne kirjandus. Õpik keskkoolile): Laula nüüd, oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast neetust, mis tuhat hukatust tõi ahhailaste soole,
kui kehad jättis neil maha kiskjaile koertele saagiks... Värsijalaks võib olla daktül ( ) või spondeus ( ), mis on kestuselt võrdsed, sest antiikse värsiteooria järgi = . Viimases värsijalas on langus alati ühesilbiline (värsijalg seega trohheus v. spondeus, mitte daktül); viimane silp vastavalt kas lühike või pikk; eelviimases värsijalas on langus kahesilbiline. Daktülite ning spondeuste kirju vaheldus (heksameetris võis esineda üle 16 rütmilise skeemi) annab antiiksele heksameetrile suure paindlikkuse ja rütmi mitmekesisuse. Asi oli mõeldud valjusti lugemiseks; seega rütm pidi lainetama ja liikumist lainetusega edasi andma. Oluliseks elemendiks heksameetri rütmis on tsesuur, lühike paus hingetõmbeks värsi keskel kolmandas värsijalas. Esineda võib ka kaks tsesuuri, mis asusid vastavalt teises ja neljandas värsijalas. Tsesuuride oskuslik paigutamine annab luuletajale ka võimaluse esile tõsta rütmi ning mõttevarjundeid.
annaabi.ee 
