Põldvarblane ei põlga ära inimasustust. Suurlinnadesse põldvarblane väga ei tiku, eelistatum elukoht on väikesed asulad ja aedlinnad. Põldvarblased elavad salkadena koos. Salgad ja paarilised on püsivad. Pereelu. Pesitsuseelne aktiivsus suureneb juba veebruaris ja märtsis. Algavad tülid pesade pärast ja isaslinnud hakkavad emaslinde jälitama. Pesa ehitatakse hoonete õõnsustesse, puuõõnsustesse ja pesakastidesse, harvemini hekkidesse, ilupõõsastesse ja kuuskedesse. Põldvarblasel on esimene pesakurn mai esimesel poolel, teine pesakurn juunis ning harva veel kolmas kurn juuli alguses. Pesas on 5 8 valkjat, pruunide ja tumehallide tähnidega muna. Peaaegu igas kurnas on üks või kaks muna teistest heledamad ja hõredama tähnistusega. Toidulaud. Seemned, putukad, väikesed selgrootud, taime pungad. Külastab lindude söögimajakesi. Põldvarblane toitub
a puust sõrestikud, millele toetusid ronitaimed, enamasti viinamarjaväädid. Sõrestikud olid võlvitud ja moodustasid teede ristumiskohas kupli. Oli nii varjuküllaseid ja tihedaid kui ka hõredama ehitusega varikäike. Põhieesmärk: pakkuda varju kõrvetava päikese eest, kuid ka arhitektooniline efekt. Kõrgelt vaadates jagasid nad aia korrapärasteks osadeks, aias endas varjasid ja suunasid vaateid, tekitades mulje erinevatest ruumidest aias. Hekid. Kõrgematesse hekkidesse istutati puid-põõsaid tihti segamini. Sealjuures kasutati ka teravaokkalisi põõsaid. Madalamad, rinnakõrgused hekid: näiteks kadakas, pukspuu, mirt, samuti igihaljad ja õitsevad põõsad segamini (nt mirt ja kibuvits). Veel madalamad hekid (0,6-0,9 m) ümber peenarde ja aiaosade: lavendel, salvei, rosmariin, tüümian ja iisop olid tavalised, kuid ka pukspuu, mirt, liguster ja roosid, mis toetusid madalale aiale. Vahel olid need hekid pügatud, vahel mitte.
annaabi.ee 
