virulased, järvalased ja harjulased. Lahing võis alata keskpäeva paiku. Eestlased olid suutnud lahingukoha valida neile sobivalt ja saavutanud ka teatud ootamatuse. Ristisõdijad olid eestlaste lähedusest teadlikud ja liikusid juba teist päeva edasi ettevaatlikult ning lahinguvalmina. Kolonnid seati käigult ümber võitlusrindeks. Lahinguvälja idapoolses osas olid eestlased algul edukad. Siin said läänemaalased kasutada heiteodasid, mille sajule liivlased vastu ei pidanud ja tagasi tõmbusid, vältides lähivõitlust. Liivlased taandusid sakslaste juurde, nende vastu võidelnud läänemaalased aga põrkusid uuele sakslaste grupile, kes oli hiljem teistele järele jõudnud. Puhkes äge võitlus, sakslased lõid eestlaste rünnaku lõpuks tagasi ja sundisid nad taanduma. Enne seda oli läänemaalastel aga õnnestunud liivlased tõsiselt segi paisata ja ka nende vanemat Kaupot surmavalt haavata.
12. sajandi teisel poolel odaotste valmistamise tehnoloogia lihtsustus. Järk-järgult loobuti damaskimisest ning kaunistustest, relva leht tehti paksem, rombilise ristlõikega. Raatvere kalmest on leitud mitu odaotsa, mille säilinud odavarrejuppide ümber oli spiraaliks keeratud pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Arvukalt kasutati lahingutes kergeid heiteodasid. Nende pikkus oli umbes 20-25 cm, odaotsa roots oli sageli vindiliseks keeratud ning lõppes täisnurga all ärakeeratud konksukesega. Viskeoda varrepikkus oli umbes 1.5m, ühel sõjamehel oli kaasas mitu viskeoda. Täpselt pole teada, kuidas neid rännakul kanti. Tõhus relv oli kirves. Sõjakirveid ehk tapreid kasutati lahingutes löögirelvana. Lõuakirveid, mida kasutati enamasti sõjakirvestena, võidi kanda ka vööl, sest nende laba sees oli mõnikord auk
annaabi.ee 
