Anna oli õppinud saksa keelt ning suhelnud peenete inimestega. Tema riided olid pitsist ning keegi ei kujutanud ette kuidas üks üdini linnavurle maatöödega hakkama saab. Ka Madli ei uskunud, et Anna tuleb, ta polnud kunagi talutüdruk olnud ning vaevalt ta selleks ka siis oleks saanud. Kõigele vaatamata Anna tuli. Ta seadis ennast üsna ruttu sisse ning alustas Kõrbojal töötamisega. Temas oli mingisugune salapärane vägi, mis pani kõigi heinaliste rehad veel kiiremini loogu viskama. Tolles kontekstis võis seda salapärasust pigem nimetada eelseisvaks jaanipäevaõhtuks, kuid ärevust tekitas naise külastuskäik sel hetkel rohkem kui miski muu. Õhtuseks jaanipäevapeoks oli Anna ettevalmistustega alustanud juba linnas olles, ostes kaasa värvilisi paberlaternaid ja rakette. Ehk oli ta seda kõike teinud just Katku Villu pärast, keda noor naine õhtul just kõige rohkem näha ihkas. "Kõrboja
Lugesin raamatuid ja, vahel heegeldasin, tegin käsitööd ja, ja kudusin midagi ja. Seal oli juba parem (see) olemine. No siis ma olin juba natuke suurem ka. Aga kui kiiniajal välja tulid, parmud olid, no siis jooksid kurivaimud vahel võssa käest ära küll. Nii et mõnikord võtsid otse nutu lahti kui kõik metsa, suurde metsa laiali läksid. Ei julgenud enam teisi otsimagi minna ja ei saanud(ki) siis kätte. Kui vahel suure nutuga tulin heinaliste juurde, siis tuli jälle kas isa või, või keegi, kes tuli siis jälle appi neid metsast välja ajama. Seitse suve käisin karjas ja ainult kaks korda selle aja sees (juhtus, et) olin natukeseks magama jäänud, et lehmad olid (edasi, mujale) läinud. Aga siis sain ka kohe, päris õigel ajal sain jaole. Ühed marja- või seenenaised, kes sealt mööda läksid. Koer hakkas haukuma ja ma ärkasin kohe üles- ja lehmad just parasjagu läksid. Ja teinekord olid (nad) lina(põllu) servas
alumistele okstele asetatud rõhtsast latist ja selle vastu kaldu maasse torgatud teivastest, mis kaeti kuuseokstega. Riidega kaetud ,,poolkoja" (laavvu-peälli, kovas-pielle) püstitamine sarnaneb hagudest koja ehitamisele, kuid teivastest karkass kaeti purjeriidega või kottidest õmmeldud kattega (varasemal ajal tohuga). Poolkoja lahtisele küljele tehti samuti lõke. ,,Poolkoda" oli kala- ja jahimeeste, põdrakarjuste ja heinaliste eluase. 72 Kojakangaga kaetud püstkoda (laavvu, kovas) koosnes 7-12 (Koola poolsaarel 12-25) umbes kolme meetri pikkusest ridvast. Koja püstitamist alustati kolmest haralise otsaga ridvast, mis ülal üksteise vastu toetusid. Vähema arvu lattide puhul lisati neile üks sirge ritv, igasse vahesse kaks ritva ning lõpuks veel üks ritv ukse jaoks. Koja põrand oli pikuti 4- 5 ja põigiti kuni neli sammu
annaabi.ee 
