Näiteks Vene riik õhutas suuremastaabilist soode kuivendamist 1720. aastatel, mil Peeter Suur andis välja dekreedi, mis kohustas vastrajatud Peterburi ümbruse alasid kuivendama, 1740. aastal andis Rootsi kuningas Frederik I maksuvabastuse neile talunikele, kes põllumaade rajamiseks järvi või rabasi kuivendasid. Värskelt kuivendatud soodele istutati rukist, kaera, heintaimi või naereid. Islandis ja Soti mägismaal oli varasema sookuivenduse eesmärgiks karjamaid juurde võita, heinakasvu parandada ja kanarbikukatet tihedamaks muuta. Rabade kuivendamine sai hoogu juurde 20. sajandi teasel poolel, kui ilmusid ekskavaatorid ja metsaadrad. Ei teata täpselt, kui suur osa Põhja-Euroopa soodest on kuivendatud. Taani kohta arvatakse, et 19. sajandi alguses katsid sood seal umbes veerandi maismaa kogupindalast, praegu katavad nad vaid 1-2% territooriumist. Märgalade kuivendamise rekordit hoiab Soome, kus on kuivendatud üle 6 miljoni hektari soid.
Rohurinne on kidur, madala saagikusega, kuid liigirohke. Seal kasvavad näiteks harilik kukehari, valge kukehari, harilik koldrohi, lubikas, lamba-aruhein, punane aruhein, tarnad, humallutsern ja muulukas. Enamik niitudest on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel. Kui inimmõju lakkab, hakkavad niidud võsastuma ning muutuvad metsaks. Joonis 3 Näide aruniidust Pärisaruniitudel ja paluniitudel karjatamiseks sobivad kõik kariloomad. Väikestel nõmmeniitudel võib kidura heinakasvu tõttu veistel või hobustel sööki väheseks jääda. Erinevate kariloomade koos või vahelduvkarjatamine on liigilisele koosseisule kasulik, kuna erinevatel loomaliikidel on natuke erinevad toidueelistused. Näiteks hobused ja veised väldivad väljaheidete ümbruses kasvavaid taimi, kus võivad seetõttu võrsuda võsaliigid. Kitsed ja lambad aga söövad hea meelega puude ja põõsaste lehti, mis võsa tagasi tõrjub (Jürgens ja Sammul 2004). Väga karedaid taimeliike kariloomad ei
annaabi.ee 
