saanud sellegagi hakkama ning Sijavuss ja üks kriitik teravmeelitsesid tema kallal. Käbirlinski läks 21 Kunstnik tegi nalja, et ,,Käbirlinski, kuhu sa need ropud rahad paned". Dublaazirezissöör noorele vene näitlejannale: ,,See on üks neist, kellest ma rääkisin". pärast kriitikuga rääkima, et vaata pojake, sinul on seljatagune, saad ka midagi muud teha, ent teater on minu elu; kui ma siin tööd ei saa, jään nälga. Pärast telesalvestust juhtis Käbirlinski ka oma kunstiringi, heietades mälestusi oma pikast teatriteest. Jälle kodus. Kunagi oli Käbirlinski aidanud oma trepikoja näitsikul veepange tassida ning tema naine polnud seda siiamaani andestanud: ,,Omade naisest-lapsest ei hooli üldse, aga selle lipaka uni on sulle tähtis!" Ilmnes, et Eldar ei teadnud, et ta polnud Käbirlinski ja tema naise laps; Käbirlinski ja tema naine olid Eldari lapsendanud pärast tema vanemate hukkumist autoõnnetuses. Eldar ei talunud enam Mädzidi irvitamist välja ja lõi Mädzidi
üheks nädalaks. ,,Tegid ta puhtaks, las ta nüüd olla pealegi veel," kuulis ta siis isa ütlevat emale. Aga ei olnud kasu, et ema jättis vanainimese veel üheks nädalaks ja siis veel üheks, sest suure tönniga lahkus ta kord ometi Vargamäe eluhoonetest, vahtides emale oma imelikult suurte pungis ja kustunud silmadega otsa ning öeldes: ,,Kui jumal ikka veel kordki laseks mind perenaist näha!" Aga lastele, ka Indrekule jäi Kirbu-Kaiest imeline mälestus, sest tema armastas kotitakku heietades jutustada ikka üht ning sama lugu. Kuidas lugu just oli, seda Indrek enam ei mäleta, ainult niipalju ta teab, et jutt oli mingisugusest suurest mustast härjast, kel valge lapp otsa ees ja kes kuhugi kippus, kuhugi jooksis, vististi teispere karja, sest ta oli selle kelli kuulnud. Nõnda siis läks see must härg möirates ja huigates, pea püsti, ja teda jooksis tagasi lööma poiss, aga ei saanud. Siis läks härga tõrjuma vanamees, aga ka tema ei saanud härjast
annaabi.ee 
