Lisaks sellele õppisid roomlased välioludes oma sõjaväelaagreid kiiresti ja turvaliselt muldvalli ning palktaraga kindlustama, vältimaks vaenlase ootamatuid kallaletunge. Vallutatud maade valitsemine Rooma poliitika oma vastaste ja võidetute suhtes rajanes põhimõttel “jaota ja valitse” (divise et impera). See tähendas, et Rooma pidas oma vastastega läbirääkimisi alati ühekaupa ja sõlmis kokkuleppeid igaühega eraldi. Seetõttu olid alla heidetu rahvaste ja riikide sõltuvustingimused erinevad, mis takistas nende ühist väljaastumist Rooma vastu ja võimaldas roomlastel tarviduse korral õhutada oma alluvate vahel pingeid ning vastuolusid. Roomlased ei seganud end tavaliselt allutatud riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid ja jätsid sageli puutumata ka tavapärase riigikorra. Kuid vastuhakkude korral, kui roomlastel kohalikesse asjadesse siiski sekkuda tuli, toetasid nad peaaegu alati
roll. Tavaliselt teener, vahel ka keegi muu, sel juhul ikkagi ühiskonna alumisel astmel, madalat päritolu. Võis kanda ka Zanni nime, enamasti aga teine nimi (Arlekiino, Trufaltiino, Pedroliino pr. Pierrot teise zanni kohta). Madalalt seotud vöö särgi peal, pikalt voogavad püksid, ka valged hõlst. Tavaliselt sulega laiaäärne kübar. Mask oli poolmask, kunagi ei kandnud habet. Vöö vahel ka midagi, nt arlekiinikepp, millega tehakse võlutrikke, võis olla ka mantel üle heidetu, see oli siis lühike. Kapten: esineb juba rooma komöödiates. Hispaanlase paroodia, algselt oli aga itaallane. Hooplemine ja kiitlemine omane. Kiidab oma ilu, rikkust ja tarkust, tegelikult on lollpea ja argpüks. Põhiülesanne olla see, kes tegelikult ei ole. Lõputu sõnamulin, publikut lõbustas bravuursete liigutustega. Tema enda kangelasteod tema põhiteemaks. Üsna hale figuur. Ebaedu, teda petetakse ja ta naerdakse välja vanameestega ühes reas
annaabi.ee 
