paremini säilivad, või kivivared, kangrud. Arheoloogilised leiud näitavad, et vahel maeti ka elumaja alla. Laiba väga tihe side oma matusepaigaga ilmneb juba sellestki, et keeleliselt surnu ja haua nimetused on alatasa segunenud: kalm- kalmuline, kääp-kääbas, tooni-toonela, manalane manala, hiis (surnu) hiiela. Vari Elujõud peitub ka varjus: võidab see või saab jõudu juurde, kes vastase oma varju alla saab. Seepärast tuleb hoiduda kuu või päikese poole vastasega heideldes. Varjates teist oma varjuga saadakse ta oma hingejõu võimusesse, vahel ka selleks, et kedagi hoopis kaitsta ja aidata. Usuti ka, et surnute hinged võivad võtta varjude kuju. Nemadki võisid heita elavatele varju, tavaliselt põhjustas see haigestumist ja häda elavale. Surnute hinged kollitavad, ilmutavad, kummitavad ebamäärase varjuna tavaliselt oma laiba ligidal. Usuti ka, et vaimud võtavad just nõrga vaimuga inimese kergemini oma mõju alla
olgu mängimise aeg läbi ja algaku kasvatamise aeg. Nora ei mõista kelle kasvatamine. Helmer ütleb, et nii Nora kui Laste. Nora kritiseerib ennast ja Torvaldit kui ütleb, et Torvald pole mees temast naist kasvatama ja samamoodi tema lapsi. Helmer kohkub kuid Nora kainelt tuletab meelde, et just tükk aega tagasi ei oleks Torvald talle toda ülesannet usaldanud kuna eit ule sellega toime. Nora peab katsuma iseennast kasvatada ja seeda lahkub Helmeri juurest. Helmer on vapustuses- heideldes, et Nora on arust ära kuid Nora jääb enda seisukohas kindlaks ja teatab, et sõidab endisesse kodukohta kus tal kõige kergam mõelda on. Helmer aga nuttab- jättes oma kodu, mehe ja lapsed maha- see on pöörane ning reetlik ta kohustustes kodu suhtes. Nora aga leiab, et tal on veel pühi kohutusi enda kui inimese ees. Helmer pärib kas Noral pole aimugi milline on ta positsioon ta enda kodus, kas tal pole usaldusväärset teejuhti või usku?
annaabi.ee 
