Olles puhkusel, peab Paul külastama ka Kemmerichi ema, et teatada tema hukkumisest. Ta pidi seda juba ammugi tegema, kohe pärast seda, kui Kemmerich suri, kuid ta ei suutnud sellele vaesele naisele midagi kirjutada ning seetõttu tuleb tal see lihtsalt ära rääkida. Kuid ta ei rääkinud Kemmerichi emale tõtt, kuidas tema poeg tegelikult suri, vaid mõtles välja loo, mida ta ka ise peaaegu et uskuma jääb. Kui Pauli aeg hakkab Heidelageris õppekursustel ümber saama, tulevad teda külastama õde ja isa. Nad teatavad, et ema on haiglas, kuna tal diagnoositi vähktõbi, ning ootab operatsiooni. Paul saadetakse tagasi laagrisse teiste juurde ning peagi on nad taas ka rindel. Seal juhtub temaga midagi sellist, mis ei anna talle mõnda aega rahu. Nimelt kui ta parajasti kahe tule vahel lehtris on, siis kukub sinna üks prantslane ja ta torkab teda mitu korda pussiga, kuid need hoobid ei tapa meest kohe. Ta elab
Ema haigus (vähk). Pärast puhkust on Paulil veelgi raskem rindele naasta. (,,Ma poleks iial tohtinud siia tulla. Seal, väljas, olin ma ükskõikne ja sageli lootusetu nüüd ei saa ma enam ealeski nii olla. Ma olin sõdur, ja nüüd pole ma enam midagi muud kui valu enda pärast, oma ema ja kõikide pärast, ja see on nii lohutamatu ja lõputu. Ma poleks iial tohtinud puhkusele sõita" Lk 114-115) 2 5. Taas õppekursused Heidelageris. Maakaitseväkke on saadetud ka Pauli õpetaja Kantorek. Samas asub ka venelaste vangilaager (,,Üks käsk tegi need rahulikud kogud meie vaenlasteks; teine käsk võiks nad meie sõpradeks muuta. Paar inimest, keda keegi meist ei tunne, istusid laua taha ja kirjutasid ühele dokumendile alla, ning juba aastaid on meie ülim siht see, mida muidu kogu maailm põlgab /-/ Kes oskaks nüüd veel vahet teha, kui ta siin neid vaikseid inimesi näeb, kellel on lapsenäod ja apostlihabemed
annaabi.ee 
