Keskajal oli soolatud heeringas Liivimaal tähtis importkaup, kusjuures neid veeti sisse lausa mitmest piirkonnast. Kaugelt vedu, rikkalik soolasisaldus ja suur nõudlus muutsid heeringa keskajal küllaltki kalliks peoroaks. Nüüdisajal tundub see imelikuna, kuid kallist kraamist ei lasknud tol ajal ka rikkad grammigi raisku minna. Tallinnas pakuti jõukate kodanike õllemaitsmispeol eraldi söögikorrana lausa praetud heeringapäid. Loomulikult lasti ka heeringatel endil heamaitsta. Soolaheeringa suhteline populaarsus põhines mitmetel tõdedel. Esiteks, paastu ajal liha süüa ei tohtinud, kala aga küll. Teiseks, erinevalt soolalihast säilis heeringas tolleaegsetes tingimustes paremini. Kolmandaks, heeringas oli valgu- ja rasvarikas kala, mis selleaegsete inimeste maitsmismeeltele eriti tervitatav oli. Hansa kaupmehed müüsid kuivsoola heeringat, mille veesisaldus oli väike, kuivaine kogus aga suhteliselt suur
temperatuur ja vee liikumise kiirus, elavad mõned kalaliigid vaid neile sobilike tingimustega piirkonnas (näiteks sinine meriahven). Põhjamere rannikukallas on elupaigaks kümnetele linnuliikidele. Nad elavad seal kas alaliselt või teevad rändlinnud siin igal aastal vahemaandumisele. Lindude elul hoiavad silma peal erinevad linnuvaatlusprogrammid. Et Läänemeri on riimveeline, võimaldavad siinsed madala soolsusega piirkonnad elada näiteks heeringatel. Läänemeri on koduks ka paljudele imetajatele (nt. hallhüljes). Tundra Tundra on kõige karmima kliimaga põhjapoolseim Euroopa osa, paiknedes Põhja-Skandinaavias ja Svalbardi saarestiku põhjapoolsel osal Venemaal. Mõningaid tüüpilisi tundraasukaid: rebane, pruunkaru, nurmkana, lumekakk ning paljud putukad. Enamik tundraloomi magab talvel talveund. Islandi saare loomastik on suhteliselt liigivaene, põlisasukana võib siin ära märkida vaid rebast
annaabi.ee 
