et Jeesus viitas selle väljendiga endale kui Aadama pojale, sest juudid uskusid, et Aadama vaim on osa Messiasest.4 Sellegipoolest on põlvnemisel põhinevad interpretatsioonid nõrgad kahel olulisel põhjusel. Esmalt on raske seletada, miks oleks Jeesus pidanud endale pidevalt viitama kui inimesest põlvnevale, arvestades, et kõik tema ümber olid ka inimesed ja teiseks ei arvestanud varased põlvnemisel põhinevad tõlgendused kreekakeelse teksti lähtetekste ehk aramea- ja heebreakeelseid allikaid.5 „Inimese Poeg“ kui inimene – humanistlik seletus Edasiarendus põlvnemisteooriast oli, et Jeesus kasutas väljendit, et viidata inimlikkusele kui niisugusele. See on kaudselt seotud juba mainitud vastandusega Inimese Poja ja Jumala Poja vahel, aga sisaldab tegelikult suurt hulka väikeste variatsioonidega seletusi. Uue interpretatsiooni eelduseks oli suur huvi semiidi pärandi vastu peale reformatsiooni. 1 Burkett, D. 2007 The Son of Man Debate: A History and Evaluation
«Unde? inde? -- Homo homini monstrum. -- Astra, castra, nomen, numen. -- Me'Ya PiP?iiov |xe'va zaxõv. --Sapere aude. -- Fiat ubi vutt.» ' jne. Vahel võis kohata ka mõnd täiesti mõttelagedat sõna, nagu: 'AvoryxocpaYia2, vist kibe vihje kloostri reziimi pihta; vahel ka mõnda lihtsat kirikliku kasvatuse õppelauset, mis väljendatud korralikus heksameetris: «Coelestem dominum, terrestrem, dicito domnum».3 Esines vahel sekka ka heebreakeelseid nõiasõnu, millest isegi kreeka keelt väga vähe oskav Jehan midagi aru ei saanud; kus iganes võimalik, sinna olid vahele kiilutud taevatähed, inimeste või loomade kujud, üksteist lõikavad kolmnurgad, mis kõik kokku muutis kongi määritud seina paberilehe sarnaseks, kuhu ahv tindise sulega jälgi jätnud. Muidu oli kambrikese kogupildil mahajäetuse ja laos-tuse ilme; riistade lohakusest ja hooletusse jätmisest võis järeldada, et nende omanik juba ammu muude murede tõttu oma
annaabi.ee 
