oluliselt: kui rock otsis uusi juhte, siis psühhedeelikud väitsid, et see polegi oluline, kui inimese enda sees midagi ei muutu. Nende põhiseisukohaks oligi ,,revolutsioon meie peades!" juurte, lapsepõlve, algoleku juurde tagasipöördumine. Samuti arvati, et maailm ja selles leiduvad süsteemid on kontrolli alt väljunud ja allutatud pühadust tapvale tehnoloogiale, ning selle vastu peab võitlema kas marksistlikult, hedonistlikult või hoopis müstiliselt. Et tajuda iseenda ja universumi kitsaskohti, proovisid nad erinevaid narkootikume: LSD-d, meskaliini (looduses esinev hallutsinogeen), kanepit. Kuna tol ajal ei teadnud avalikkus LSD-st ega selle (mälu)hävitavast mõjust midagi, levis kuulsate muusikute (John Lennon), kirjanike (Aldous Huxley ,,Taju uksed") ja muude kultuuritegelaste sõna ja lüsergiinhappe dietüülamiid ehk slängis hape muutus maailmakuulsaks psühhedeelseks droogiks. (Kahu, T. (2002)
pole kahtlustki, et sotsioloogilised uurimused seda ühe suureneva rahulolematuse hüpoteesi ei kinnitaks (Rescher 1980: 10-13). Pisut liialdades võib öelda, et mida paremini asjad on, seda õnnetumaks me muutume. Mis on sellel sotsioloogilisel tõel tegemist moraalifilosoofiaga? Vastata on lihtne. Oma asjatus õnneihaluses laastab Lääne inimene loodust, peab teiste inimeste vastu sõdu ja püüdleb üleüldse tehiseesmärkide poole ega taju, et neid eesmärke ei saa hedonistlikult õigustada. Filosoofiline järeldus on sel puhul skeptiline: arukas inimene ei taotle seda, mida ta saavutada ei saa, ning et mõttetud eesmärgid on peale selle tähtsate eluliste asjade püsimise seisukohalt hukatuslikud, tuues endaga kaasa näiteks loodusvarade hävimise, siis ei tohiks selliste eesmärkide poole püüelda. Sotsioloogiline tõde (eeldame, et see on tõde) koos selle lihtsa normatiivse ideega, et elu jätkamise tingimusi hävitada on vale, annab meile eetiliselt
annaabi.ee 
