võttis uue kirjaviisi mõni aeg hiljem kasutusele C. R. Jakobson. Kõikides valdkondades, milles Kreutzwald sõna võttis, lõi ta hulgaliselt uusi sõnu (palavik, organ, reuma, laviin, röövik, kilpkonn, kristlane, täheldama jpt), rikastades sellega oluliselt kaasaegset eesti kirjakeelt. Aastail 18481849 avaldas Kreutzwald uues kirjaviisis viis annet rahvavalgustuslikku kuukirja "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on". Kreutzwaldi eeskujuks olid Peter Hebeli rahvaraamatud ning Johann Weberi "Das Pfennig- Magazin". Populaarteadusliku informatsiooni jagamise kõrval toetas Kreutzwald kuukirjas emakeelset haridust ja halvustas poolharitud kadakaid, kes emakeelt salgavad. Küllalt tugev oli ka Kreutzwaldi isiklik mõju rahvusliku liikumise tulevastele liidritele, eriti Jakob Hurdale. Kreutzwaldi elutööks kujunes Faehlmanni poolt visandatud rahvuseepose "Kalevipoeg" kokkupanek. Tugevalt mõjutas "Kalevipoeg" kasvava rahvusliku
(arvab seda). Isiksus peaks tema arust eelkõige tahtma vabatahtlikult töötada. Huvitavad rahvuslikud iseloomujooned, suur Dostojevski austaja. On veendunud, et eesti rahva parimad jooned on esimese põlve linlasesse ja talupoega sattunud. Pöördub tagasi maaelu käsitlemise poole. Ühes artiklis tõstatab matsi ja vurle probleemi. Mats on loovnatuur, vurle tarbija. ,,Juuditi" aluseks on Piibli apokriiva lugu Juuditist ja veel Hebeli ,,Judith" ning Wilde'i ,,Salome". Piibliloost on hoopis teine aktsent. Vett pole, aga Juudit jõukas. Tapnud oma impotendist mehe. Olovernese juurde läheb sellepärast, et on temasse armunud. Olovernes on algul kiütkestatud aga Juudite teeb vea ütleb, et tahab ilmale kanda kuninga lapsi, aga Olovernes ei ole ju kuningas. Tapab Olovernese sellepärast, et too ta ära põlgas. See on põhjalik näidend inimsuhetest. Peamiseks Tammsaare tegelaste liikumapanevaks jõuks on süütunne.