ajalooteadusele eriomastest vahenditest. Ajaloolase valik mingi struktuuri, mingi intriigistamisviisi, mingi seletusstrateegia kasuks on täiesti sarnane romaanikirjaniku valikuga. Siit Chartieri kolmas küsimus: kui intriigistatud faktide vastavus tegelikkusele ei mõjuta produtseeritud teadmisi, kas siis pole "historigraafiline operatsiooni mitte raisatud aeg ja vaev? White'i arvates on nendel toimingutel rituaalne funktsioon, mis peab andma tunnistust ajaloolase heausksusest ja meenutama midagi tõsiteadusliku protseduuri taolist. Viimaseks küsib Chartier: kas pole ajaloo kirjutamise eesmärgiks tuvastada, kuidas ajaloolased kasutavad igal konkreetsel ajalooperioodil uurimistehnikaid ja kriitikaprotseduure, mis tagavad, olgugi ebavõrdsel määral, nende diskursuse "aususe" ja "objektiivsuse"? White'i sõnul võivad erinevad ajaloolased anda ühe ja sama nähtuse kohta radikaalselt erinevaid, et
olemuslikult isiku käsundita asja ajamine. Mitteehtne asjaajamine ei saa viia § 1041 kohaldamiseni, sest kogemata ei saa kellegi kohustust täita. Järele jääb ehtne asjaajamine, kus on õigustatud ja mitteõigustatud käsundita asjaajamine. ÕKAA puhul on üldine suur reegel, et nõudeid alusetu rikastumise alusel ei teki. Siis on võimalik nõude esitamine ainult § 1023 lg 1 alusel ja sellega regressikondiktsioonini ei jõua. Seega jääb vaid MÕKAA, kus paha- või heausksusest sõltus see, kas võib olla nõudeid alusetu rikastumise alusel. Ainult heausksuse alusel saab ja seega jääb valik, kas soorituskondiktsioon või regressikondiktsioon. A arvas, et tema koer hammustas C-d, tegelikult oli B koer. C on muutunud maksejõuetuks ja A suunab ümber oma soorituse B soorituseks C-le. Siin võib tulla kõne alla regressikondiktsiooni kohaldamine. 81. Missugusel lepinguvälisel õiguslikul alusel võib olla hüvitisnõue isikul, kes teeb kulutusi
asjaõiguslepingud kehtivad. Kanne ei ole ebaõige ja omandaja saab ka siis, kui asjaõigusleping sõlmiti käsutamiseks õigustamata isiku poolt, kinnisomandi või muu -asjaõiguse omanikuks, kui ta omandab selle kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt (AÕS § 56 lg 3). Ka sel juhul on omandamise eelduseks kehtiv asjaõigusleping ja omandaja kandmine kinnistusraamatusse, võõrandajana asjaõiguslepingu sõlminud isiku puhul piisab aga heausksusest selle isiku käsutusõiguse suhtes kinnistu üle. Samas välistas Riigikohus oma 20. novembri 2003. a otsuses heauskse omandamise tasuta käsutamise korral käsutaja esimese ja teise ringi seadusjärgsete pärijate suhtes. - (19) Ebaõige on hageja kassatsioonkaebuse väide, nagu oleks Riigikohus asunud oma 20. novembri 2003. a otsuses seisukohale, et 1. detsembril 1998. a sõlmitud asjaõigusleping oleks tunnistatud 30. novembri 2000
annaabi.ee 
