sea jm. Tavaliselt oli ka keskaja linnas kindel ametimees, kes tegeles rupskitega. Erinevalt koduloomadelihast oli metsloomaliha keskajal luksusartikkel, oma sotsiaalse staatuse ja ühiskondliku positsiooni rõhutamise vahend. Kala söödi keskajal palju ja meeleldi. Täiesti asendamatuks muutus kala paastu ajal, mis kestis umbes kolmandik aastast. Tallinas müüdi räime, lõhet, turska, tinti, lesta, silmu, tuure, hauge, angerjat, ahvenat, latikat, Tartu havit, heeringat, kuivatatud turska jne, lõpetades kalamarjaga. Kalaäri oli Liivimaal nii tulus, et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed
Tavaliselt oli ka keskaja linnas kindel ametimees, kes tegeles rupskitega. Erinevalt koduloomadelihast oli metsloomaliha keskajal luksusartikkel, oma sotsiaalse staatuse ja ühiskondliku positsiooni rõhutamise vahend. Kala söödi keskajal palju ja meeleldi. Täiesti asendamatuks muutus kala paastu ajal, mis kestis umbes kolmandik aastast. Tallinas müüdi räime, lõhet, turska, tinti, lesta, silmu, tuure, hauge, angerjat, ahvenat, latikat, Tartu havit, heeringat, kuivatatud turska jne, lõpetades kalamarjaga. Kalaäri oli Liivimaal nii tulus, et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toiduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukkileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks
annaabi.ee 
