mitte eriti kuid ega ta ei hakkanud vaidlema . Koduteel juhtus nii mõndagi .Nimelt ühekorra leidis Mona Liisa järsku enda kõrval ühe imearmsa kassipoja ,kes nuttis kui segane.Monal hakkas kiisust nii kahju , et tahtis teda kaasva võtta .Juhan aga ütles : miks asjata vedada koju kaasa võõraid kasse ! Teinekord jälle jäid talle metsmaasikat teepervel silma . Kuid järsku , kuulsid nad tagant haukuvaid koeri , vaatasid taha ja koerad hakaksid nende poole jooksma , koeri oli kokku oma 6 tükki ! Mona ehmus kui segane , hakaks jooksma ja kiljuma , koerad kiiirendasid .Justus ja Juhan võitlesid aga viimase piisani , murdsid koerad maha ning rahustasid Monat . Kui Mona Liisa oli enamvähem rahunenud jätkasid nad enda teekonda . Kui nad koju jõudsid olid nenede vanemad juba väga Rõõmsad et lapsed tagasi tulid . Laste emad ja isad tänasid Juhanit et too lapsed tagasi koju tõi
Vahel nähti kellatorni all päratu suurt pead ja vormitut jäsemete kimpu meeletult köie otsas kõlkuvat: see oli Quasimodo 147 vesperit või angelust helistamas. Öösel nähti tihti õudset kuju mööda nõrka pitsilist balustraadi torni tipus apsiidi kohal liikuvat: see oli jälle Jumalaema kiriku küürakas. Niisugusel korral olevat kirik, nagu eided jutustasid, muutunud fantastiliseks, üleloomulikuks, jubedaks: siin-seal avanenud kujude silmad ja suud, kuuldud haukuvaid kivist koeri, sisisevaid kivist madusid ja lohesid, kes ööd kui päeva sirgunud kaeltega ja avatud suudega katedraali valvavad. Jõuluööl aga, kui suur kell väsimusest korisedes usklikke kesköömissale kutsus, oli süngel fassaadil niisugune ilme, nagu oleks suur portaal rahvast endasse neelanud, rosett aga suure silmana neid vaadelnud. Kõige selle põhjuseks oli Quasimodo. Egiptuses oleks teda selle templi jumaluseks peetud; keskajal deemoniks arvatud, oli ta tõeliselt kiriku hing.
annaabi.ee 
