Inimesi seob üks keel, millest on sündinud ühine inimeste grupp, millel on eriline nendele omane kultuur. Näiteks on eestlaste kõige stereotüüpsem iseloomustus see, et oleme õelad. Seegi võib olla seotud meie keelega, sest ka meie keel on kohati vägivaldne. Meeldib eestlastele ju aega surnuks lüüa ning autost reisijaid maha lasta, inimestele meeldib end üles lüüa, vahest isegi käiakse salongis et keegi teine nad üles lööks ning pärast räiget pidu armastame haudvaikselt magada. Teisest küljest võiks jällegi öelda, et identiteet lõi hoopis keele. Kokku said erinevad inimesed kes hoidusid ühte seltskonda ja side nende vahel oli nii tugev, et nad jäid paikseks ja nende vahel hakkas arenema pikkade aastate jooksul suhtlemiskeel mille nad enese jaoks lõid. Võib-olla sellepärast, et põhjanaabritest erineda, kes teab Tegelikkuses ei ole vahet kas keel arenes identiteedist või identiteet keelest.
midagi ei leia täielik tühjus. Haldjas hüüdis ja trampis, raidur hüüdis ja kolistas kirvega, kuid mitte keegi ei kuulnud. Järsku käis ukse pauk, kuid kedagi polnud näha. Raidur jooksis ukse juurde, aga ka seal polnud ühtki hingelist. Haldjas Lyselle proovis lossist välja minna, kuid uks ei avanenud. Nad olid lossis lukutaga ja hirmul. Neil polnud midagi muud teha kui lossis ringi vaadata. Haldjas märkas väga ilusat kuldset uks, mis oli kergelt praokile jäetud ja liikus haudvaikselt selle suunas. Ta tegi ukse rohkem lahti, et valgust ruumi lasta ja nägi seal haldjate kuningannat ning oh häda, ta oli ahelates! Raidur vabastas kuninganna kiiresti ja nad alustasid teed tagasi lossi väljapääsu poole. Neil vedas, sest kuri nõid norskas ja magas nii sügavalt, et ta ei kuulnudki sissetungijatest midagi. Väljapääsu uks avanes see kord ning raidur ja haldjad jõudsid ilusasti külla tagasi. Haldja kuninganna tasus raidurile suure rahapajaga.
koorraldatud näitemäng, Kuid kõik mis teatris esitati oli elust enesest ja tegelasteks oli tavalised inimesed. Linn oli endale ka tavaliasete inimeste seast valinud aasta inimese kelleks oli Lehma- Lehmalaura umbes 30 aastane tüarlaps kelle oli üsna ümar figuur liikus natuke rahvas ees ja rahvas oli lausa sillasvilistasid ja plaksutasid nagu jaksasid ja Lehma-Laura kutsuti 7 korda lavale tagasi. Kui nad edasi raamtukokku liikusid pidi seal olema haudvaikselt kuna ei tohtinud lugeijaid segada- kuigi raamatukokku mindi pigem selleks et üksi olla ja puhata raamatukogu ja tempel olid kaks kohta kus võis üksi olla, raamatukogus tihti isegi magati kuid kui norskamiseks läks tuli valvur ja taastas vaikuse. Kui Nikeforosele öeldi et kõrvalruumis on Platoni jüngrite käsikirjad siis ta kahmas järjest kõi kendale ja teda ei saanudki enam raamatukogust ära. Vahepeal peeti ka Apolloni auks amingeid mänge milelst Niccol oeriti aru ei saanud,
annaabi.ee 
