«Ma kahetsen meie noorpõlve-sõprust -- esimest korda. See on minu peigmees . . . Ma armastan teda, nagu ma sind põlgan ja vihkan.» 118 Tume korin tuli Tasuja huultelt, mõõk kukkus ta käest kõlisedes maha. Sel silmapilgul oli ta nägu samasugune kui isa surnukeha juures. Ta seisis tükk aega külmalt ja kangelt nagu kivist kuju; käsivarred rippusid tal lõdvalt allapoole, värin raputas ta vägevat keha, külm higi kattis ta otsaesist . . . Saalis vältas hauavaikus. Viimaks tungis värisev köhin Tasuja rinnust. Ta pigistas mõlemad käed vastu silmi, laskis nad pikkamisi üle näo allapoole libiseda, kummardus, tõstis mõõga üles, pöördus oma meeste poole ja kellelegi otsa vaatamata ütles sügava häälega: «Meie vennad Tallinna all on hädas -- lähme neile appi.» Pead pööramata sammus ta omade keskelt läbi ja uksest välja, teised vaikse võõrastusega ta kännul
aiamajakeses midagi uut sündinud ja talle selgub seal midagi. Väike kõrvaltänav oli endiselt tühi ja aknast paistis endiselt rahulik mahe valgus. Siis meenus d'Artagnanile hurtsik: see oli küll tumm ning pime, kuid kindlasti oli ta midagi näinud ja võis võib-olla jutustada. Aiavärav oli suletud, kuid noormees hüppas varbtarast üle jia lähenes majale hoolimata ketikoera haukumisest. Esimestele koputustele ei vastanud keegi. Hurtsikus valitses samasugune hauavaikus nagu aiamajaski, kuid kuna see oli tema viimane lootus, koputas ta kangekaelselt uuesti. Varsti arvas ta kuulvat kerget kartlikku kahinat -- seal sees värises keegi hirmust, et teda võidakse kuulda. Siis jättis d'Artagnan koputamise ja hakkas paluma. Tema hääl oli murelik ja täis lubadusi, hirmunud ning meelitav; tema häälekõla pidi rahustama ka kõige kartli-kumat inimest. Lõpuks avati või õigemini praotati vana mädanenud aknaluuki, suleti aga see
annaabi.ee 
