(Alver 1989: 433) Ja kellel hõõguv helg veel ahjus praksab, see säästku puid niikauaks kui ta jaksab. (Jõesaar, Muru 1982: 170) Kuis on seal tuli kollane ja puhas, kus lapsed küpsetavad õunu tuhas. (Alver 1989: 179) Külm puhang lõõtsub kõrgel kõik pilved pikka rongi. (Alver 1989: 346) Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks, vaid kaarnakrooks neil kajab hauasalmiks. (Jõesaar, Muru 1982: 170) Ja olgu öö kuitahes pikalt pime- sa otsaeest ei pühi oma nime. (Alver 1989: 483) Öötaevas on vaikne ja pilve alt kuu vaatab su näkku nii heledalt. (Alver 1989: 332) Pilvi all iga vares ju kraaksub aegade lõppu, kuid Eesti luuletares pole kuulda ei kippu- kõppu. (Jõesaar, Muru 1982: 172) Selles kirjus ilmas, taevas aita,
Oo, kes te lambi ümber peate vahti, nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti. Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab, see säästku puid niikauaks kui ta jaksab. Nii paljud väsivad ja vaovad unne. Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne. Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks, neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks. Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks. Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks ja kui kord Hommik idas läidab leegi, siis nende mälestust ei leina keegi.
annaabi.ee 
