Ristiinimesena oli tal kahesugune loomus: ühelt poolt oli ta loodud Jumala poolt ja Jumala näo järgi, seega oli ta jumaliku algega, teiselt poolt olid esimesed inimesed- Aadam ja Eva patustanud Jumala vastu ja selle tulemusena mõistetud kannatama. Kõigile inimestele laienes pärispatu osa ja inimene oli seega madal, patune, kiusatuste meelevallas. Kristlikus maailmapildis oli kogu elava keskpunktiks Jeruusalem. Jeruusalemma keskpunkt oli Kristuse kirik. Kristuse kirikus Kristuse hauakoopa lähedal asub "maailmanaba". Terve keskaja jooksul vaadeldi inimest nii esimest kui teisest aspektist. Inimesel oli Jumala nägu, ta võis, kui ta püüdis, oma kaotatud pärisosa jälle tagasi saada ja Pradiisi uuesti luua Osa inimeste eluaegne püüd oligi pääseda tagasi Jumala kõrvale ja temaga osadusse. Sellest aspektist kasvas välja ka arusaam, et inimene on looduse kuningas, s.t. looduse, maa, taimede, loomade isand. Jumal oli andnud looduse inimese valitseda.Paralleelselt oli olemas
324 nii paljude aastate jooksul. Ja kõigest oma südamest hakkas ta nuuksuma, nagu selgi päeval, kui ta tütre kaotas, sest emale, kes oma lapse on kaotanud, kestab see päev igavesti. Seesugune mure ei vanane. Leinariided võivad kuluda ja luituda, kuid süda jääb igavesti leinama. Sel silmapilgul kuuldi kongist möödarrdnevate laste rõõmsat ja elavat kilkamist. Iga kord, kui ta lapsi kuulis või nägi, kadus vaene ema kiiresti oma hauakoopa kõige pimedamasse nurka, nagu tahtes oma pead kivide vahele peita, et mitte midagi kuulda. Seekord aga ajas ta end sirgu ja jäi ahnelt kuulama. Üks väike poiss ütles: «Täna puuakse mustlastüdruk üles.» Nagu ämblik, keda me nägime võrgu liigatusel äkilise hüppega kärbse kallale tormavat, jooksis ta aknaava juurde, mis nagu teada Greve'i platsi poole oli. Tõepoolest, võllasamba juurde oli redel asetatud ja timukas kohendas seal vihmast roostetanud ahelaid. Võlla ümber
annaabi.ee 
