2.1 Süsivesikud Süsivesikud on organismi põhiline energiaallikas (Kivilo-Paas & Raska: 2010). Toidusüsivesikud on ainevahetuse jaoks asendamatud, sest katavad poole vajalikust päevasest toiduenergiast (Zilmer: 2009). Süsivesikuid on mitut erinevat tüüpi. Enamik toidus sisalduvatest süsivesikutest tuleb taimedest. Ainus loomne süsivesikute allikas on piimatoodetes sisalduv laktoos ja mees sisalduv fruktoos. Glükoosi ja fruktoosi leidub puu ja köögiviljades (Hartvig: 2004 ). Süsivesikud esinevad toidus suhkrute ja tärklise kujul. 1 gramm süsivesikuid sisaldab umbes 4 kilokalorit energiat. Süsivesikuterikkad toiduained on makaronid, leib, riis, müsli, teraviljatooted, kartul, puu- ja juurviljad, köögiviljad, oad, herned ja mesi (Briffa: 1998). Väga tähtis roll on ka puu- ja köögiviljadel, mis on peamised süsivesikute allikad ja mida tuleks süüa igapäev. Neil on palju häid omadusi. Puu- ja köögiviljad vähendavad riski
Viljandi linnuse omandamisega, esialgu veel lepingulistes suhetes eestlastega, oli Mõõgavendade ordu kindlustanud omale kontrolli Läänemerelt algava Pärnu-Viljandi-Tartu-Pihkva-Novgorodi kaubatee üle. Kaup vajas laoruume, kaupmehed peatuspaika ja kirikut. Linnuse kindlustamine ja hoonestamine oli kaubatee kaitsest tingitud vajadus. 1234. aastal oli Rooma paavsti juurde kutsutud teiste hulgas ka Hartwicus de Velyn. Velyn oli Viljandi tollane nimekuju, seega Hartvig Viljandist. 1283. aasta 29. juulil mainitakse esmakordselt kirjalikult Viljandi linnaõigusi. Ordumeister Villikinus de Endorpe (Wilhelm von Endorp) kinnitas ametisse asumisel Viljandi linnale heina- ja metsamaa kasutuse (sarase) ning Hamburg-Riia linnaõiguse. Tuleb tõdeda, et edukas kaubandus võimaldas saada kasumit ning rajada linnale tornidega kivimüürid ja vallikraavi. Võrreldes naaberlinnade arenguga on järeldatud, et linnamüüri hakati ehitama 13. sajandil
annaabi.ee 
