ka kultiveeritud seltskonnaelu jaoks. Tema pool tegutses Põltsamaa Lugemisselts, mille liikmed vahetasid omavahel raamatuid ja korraldasid Hupeli pool vestlusõhtuid. Seal said kokku mitmed Eesti- ja Liivimaa haritlased, muuhulgas ka hilisem estofiil Johann Christoph Petri. Hupel suhtles tihedalt ka lähedal elava Rutikvere mõisniku Otto Friedrich von Pistohlkorsi ning Riia raamatukirjastaja Johann Friedrich Hartknachiga, kes olid tema lähemateks sõpradeks. Hartknochi juures lasi Hupel kirjastada ka kõik oma kirjatööd. Hartknoch vahendas ka Hupeli tutvusi mitme Saksamaa suurkuju, sealhulgas Johann Gottfried Herderiga. Algab Hupeli publitseerimistegevus 1772 1772. aastal avaldas Hupel oma esimese pikema teose: "Eesti- ja Liivimaa publikule", kus ta esitas mitmeid ühiskondliku elu reformiprojekte ja kritiseeris Liivimaa elu puudusi. Lisaks hakkas ta alates 1773. aastast tegema ka kaastööd Berliini kirjastaja Friedrich Nicolai
Hansa kultuuri äärealal, mida Rootsi aeg ega Tartu-Pärnu ülikooli tegevus polnud muutnud, kuigi ehk mõnevõrra mõjustas. Tähtsamateks kirjanduslikeks saavutusteks olid olnud siinsed kroonikad. Sajandite vahetusel on tahetud näha teatava ,,balti omakultuuri" tekkimist. Selle tõukejõuks olid 18. sajandi teisel poolel Saksast Riiga saabunud ja seal tegutsenud literaadid Johann Georg Hamann ning Johann Gottfried von Herder. Riias töötas aastast 1767 Hartknochi kirjastus, mis avaldas nende (ja Immanuel Kanti) töid. See oli saksa esiromantika periood. Lisajoone sellele andis Herderi huvi rahvaluule vastu, mis mõjutas ka Eesti alal tegutsenud kirjamehi. Tartus (ja selle ümbruses) elunevatest haritlastest moodustus valgustusmeelsete, ratsionalistlike kirjameeste ja teadlaste ring: Gadebusch, Hupel, Masing, Rosenplänter, isa ja poeg Jannaud, Läti liivimaalene Merkel ja Eestimaal koduõpetajana tegutsenud Petri. Garlieb Merkelilt ilmus lisaks ta
annaabi.ee 
