toetusest. On alad, mis on meile strateegiliselt olulised, mille harrastamine võrdub sisuliselt kirjaoskusega: ujumine, kergejõustik, jalgpall, sõnaga alad, mille omandamine on kas eluliselt vajalik või mille harrastamine loob sisuliselt põhja ka teistele aladele. Siis on alad, mis haaravad küllaltki laiu masse harrastajaid, nagu korvpall, võrkpall, suusatamine, judo. Seejärel alad, mis ongi sisuliselt vaid saavutustealad vehklemine meenub siin esimesena. Suure osa ülejäänud harrastajaskonnas haaravad veel umbes kakskümmend spordiala. Kuna Eestis on sport riiklikult kultuuriministeeriumi haldusalas, siis on ministeerium ka spordiliikumise suurim toetaja. Aastatel 1998-2000 kultuuriministeeriumi eraldatav spordiliikumise toetus tõusis 1999. aastal eelnevaga võrreldes 46 859 100 ja 2000. aastal 11 004 500 krooni võrra. 2001. aastal toimus ligi 6,5 miljoni kroonine langus, millele järgnes 2002. aastal suur 60 647 000 kroonine tõus. Kuid peab kohe
võistluste toimumiskohast (Kiilo, 2013). Ala populaarsus paneb piirangud ka võistluste korraldamisel. Peamiseks raskuseks peavad võistluste korraldajad ikkagi finantsilist 13 poolt. Ilma sponsoriteta on väga raske välja tulla nii, et nende kulud ja tulud võrdseks jääksid. Kuigi harrastajaid on ka kolmevõistluses, kestvusratsutamises ja rakendispordis, on nende osakaal niivõrd väike kogu harrastajaskonnas, et nimetatud alade harrastamiseks vajalike tingimuste loomine ning võistluste korraldamine ei ole seni end ära tasunud. 1.3 Harrastusspordi hetkeseis Vaatamata harrastusspordi kujunemisele ja ERL määratlusele saab harrastajatega tegelemine ning harrastusspordi edendamine vähe tähelepanu. Aktiivse harrastajana tõstatab Varusk (2012) küsimuse harrastussportlaste tunnustamise ja vajalikkuse kohta. Pettumust valmistab talle ERL korraldajate hooletus ja suhtumine tulemustesse. Suureks
annaabi.ee 
