saanud. Suuremad eesti raskeveohobuste kasvatajad on Andres Supp (41 hobust), Rene Tarum (13 hobust), Jüri Pertel (kaheksa hobust) Ida-Virumaal ning Ande Arula (10 hobust) ja Viktoria Kaasik (kuus hobust) Pärnumaal.[1] Eesti raskeveohobuse kasvatajatelt uurides, mida nad kõige rohkem selle tõu juures hindavad, on nad vastanud, et see, et nad on suured, hästi käsitletavad, hea tervisega, rahulikud ja nendega on hea kootööd teha, ükskõik, mida tehes, kas turismis vankrihobusega, harrastajana sadulas, põldu kündes või metsas palki väljavedades. ER on üks kaunis, suursugune ja universaalne tõug hobusepidajale. Tõu kasvatamise alustamist on algatanud kõik erinevalt, näiteks üks aretaja Viktoria Kaasik alustas tõu kasvatamisega sellepärast, et soovis osta oma tallu suure ja tugeva hobuse. Ja kuna ER hobune oli temale ainuke, mis tema kriteeriumitele vastas, siis oli otsus kerge tulema. Ta vastas Viktoria maitsele ja ootustele. Ja peale 13aastat
jääksid. Kuigi harrastajaid on ka kolmevõistluses, kestvusratsutamises ja rakendispordis, on nende osakaal niivõrd väike kogu harrastajaskonnas, et nimetatud alade harrastamiseks vajalike tingimuste loomine ning võistluste korraldamine ei ole seni end ära tasunud. 1.3 Harrastusspordi hetkeseis Vaatamata harrastusspordi kujunemisele ja ERL määratlusele saab harrastajatega tegelemine ning harrastusspordi edendamine vähe tähelepanu. Aktiivse harrastajana tõstatab Varusk (2012) küsimuse harrastussportlaste tunnustamise ja vajalikkuse kohta. Pettumust valmistab talle ERL korraldajate hooletus ja suhtumine tulemustesse. Suureks mureks on harrastajal klubilise kuuluvuse küsimus, sest viimase puhul ei too harrastajad ühtegi punkti klubile, kuna nii on ratsaliidu poolt määratud. Rahulolematust tekitab asjaolu, et harrastaja maksab nii klubi liikmemaksu kui litsentsitasu ERL-ile, aga vastutasuks tema panust klubile punktide toomisel ei arvestata
annaabi.ee 
