1878 tuli tagasi Leipzigi ülikooli kui privaatdotsent. 1881-90 oli ta klaveri õpetajana ja teooria õpetajana Hamburgi konsis, lühikest aega ka Sondershausen konsis. Oli õpetanud Wiesbadeni konservatooriumis (1890-1895), kuid lõpuks tuli tagasi Leipzigi Ülikooli lektorina 1895 aastal. Aastal 1901 nimetati ta professoriks. Tema tuntumad teosed on Musik-Lexikon (1882; 5th ed. 1899; Eng. Trans., 1893-1896) täielik sõnastik muusika ja muusikute kohta, Handbuch der Harmonielehre (harmooniaõpetuse käsiraamat), uurimistöö harmooniast ja Lehrbuch des Contrapunkts (kontrapunktiõpetuse käsiraamat) samalaadne kontrapunkti uurimistöö, mis kõik on tõlgitud inglise keelde. Leiutas neo-Riemanni teooria. On kirjutanud artikkleid muusika interpretatsioonist. Ta kirjutas palju klaveritsükleid, laule, klaverisonaati, kuus sonatiini, viiuli sonaati ja keelpillikvartett. August Ferdinand Hermann Kretzschmar saksa muusikateadlane (19 January 1848,
raadioülekanneteni ja elektrilise arvutamiseni. Oma 1907. aastal ilmunud tekstis Helikunsti uue esteetika visand arendas Ferruccio Busoni teooriat kolmandiktoonidest, mille tekitamiseks ta pidas sobivaimaks kasutada dünamofoni. Selles tekstis on teisigi ideid, mida oli võimalik realiseerida alles elektroonilise muusika vahenditega 1950. aastatel. Muuhulgas pakkus ta välja idee kõlavärvimeloodiast, mida Arnold Schönberg esimest korda käsitles oma “Harmooniaõpetuses” (Harmonielehre, 1911) ja ka hiljem kui sobivat kontseptsiooni varasele elektroonilisele muusikale. Ka Edgar Varèse’i ja itaalia futuristide müraesteetika on mõjutanud elektroonilise muusika kõlakujundust. Kuigi futuristid ei konstrueerinud otseselt elektroonilisi muusikainstrumente või loonud elektroonilist muusikat, on nende panus elektroonilise muusika idee arengusse väga suur. 11. märtsil 1913 avaldas Luigi Russolo futuristliku manifesti “Mürade kunst”. 21. aprillil 1914
annaabi.ee 
